sõnum olenevalt lähtest
punktile kasumiks kaugenev
ammunähtud parabool
tule aita isakätt
tule aita

sõnum olenevalt lähtest
sillerdava sadama subjekt
ammunähtud peavool
tule isiklikuks
tule

Lõimelõngad

Mu kangastelgedel lamab lõimitud isa naeratus.

See sama naeratus mida tundsin kukla taga
pärast tema surma. Tundsin veel midagi. Tundsin
murtud valude aistingut. Mu kangastelgedel on
paha lõhn aga ma usun, et see on kaduv.

Pärast vastuste eiramist sõin ühe kokteili kirsi
teise järel ja imestasin purjutamise üle. Minu
aegade element. Pärast viimast imestasin ka
vastuse üle ja viies sõlm oli tema nimega. Kallis
kauge laul. Kas isa südant tunnen ma? Kas?

Mu kangastelgedel on puudutuse kõhe nägu. Kõle
vestmik koos kaarnaga ja viie tihu valu all on
tema lapselik naeratus. Mu kangastelgedel on elanud.

Mu kangastelgedel lamab lõimitud isa naeratus.

Musta kuke päeval või tohuvabohu

Kui küürakas põhjadaam oma jalavarje vaatas. Kui tema
läikivate kristallkuuli taoliste silmade alla kiskus pisar.
Oli möödunud kümneid või sadu või lausa tuhandeid
tunde viimasest musta kuke päevast. Siis kui tema armsam
otsustas oma vahutavas hulluses aega õgvendama asuda.

Aeg pole mõni Petseri tumul, et kerkib kivist ja seisab
nõiaringist väljaspool. Aeg pole tarmukale kingiks. Aeg
rebib ja vähkreb ja teeb kõiksugu samme. Tantsib nimeta
tantsu. Aeg oli ja on kõige esimene polümaat. Esimene.

Juba Giordano Bruno eiras teadjamate ürgsust. Rääkis
hullu juttu teistestki eludest teistelgi planeetidel. Rääkis
midagi veel. Rääkis end tuleriidale tumedaks aineks.
Nüüd on tema dagerrotüüp küüraka põhjadaami aniisikausi
kõrval ja valetab tõendustest. Kuigi selline meister oli
surnud juba enne pildimehhanismi leiutamist. Enne jumala
surma. Kuigi küünalgi leiab iga tuule milles kustuda.

Musta kuke päeval leidis ka Islami kuldajastu täht Ibn Rushd
tee vaese eestlase südamesse. Ta külastas küürakat põhjadaami
ja rääkis mateeria igavikust. Rääkis armsamast ja lubas neid
taas kokku viia. Viia vaid ühe pokaaliga. Ühe tilga ja viie lonksuga.

Sellel päeval pidi küürakas põhjadaam otsima harilikku sealõua-
rohtu ja pressima selle ekstrakti kolmele murtud pisarale. Hiljem tuli
lisada Tšiili salpeetrit ja uskuda kolme võimatut asja. Imet saab
sündida ainult imega. Sellel päeval tekkisid tema tuppa Córdoba
haihtuvad aiad ja kuldsete lõvipeadega sambad. Värav millest
kord ka tema armsam läbi astus. Munkadele jäi ainult kirbe salpeetri
ja aniisi hais ja oletus, et Jumalaema on korraks ärganud. Maga.

Gobelläänide vahvusest kantuna ehtisid ka tava-eestlase kanvaasid
mustrid küüraka põhjadaami mustriraamatutest, kus nii mõnigi piste
võis taevariiki lubada. Nii mõnigi piste võis eksitada süüdimatut.
Võis tohule lisada pohu, et vooruse või pahelise ringi seest võiks
kerkida olemise paljusus. Et lisada vürtsi mõnele päevale nende
väikeste elude juurestikus. Et kasvatada vaimu ka teisel pool pimedust.

Graatsia ja fuuria

Lethe voogudest on sõna

lõpetatud ja lõpetamata

vetest astub välja voogav keha

vetest sünnib jumalanna 

mitmeidki

kastemärg on poisi pea

Mafteah Shelomoh ehk pitsatiga kuningaks

Ephippas: Sina Taaveti poeg. Sina närune, kui just 

peab. Ava uks mõlemapoolsele mäele ja luba Araabia 

tuulel olla su templivärava meistriks. Kotisuu on lahti.

Taavet ei oleks oma valget habet kiskunud vihast, kui

poeg Saalomon poleks Punase Mere deemonilt palunud

sammast oma templijuveeliks. Lillast mõjukivimist.

Lillast kristallist sammast sellelt Moosese vihavaenlaselt.

Ja koos tuuletallaja Ephippasega tõstis Abizithibod verise

mere sügavustest taevamurdjast pistoda. Rohkem ei nähtud

pilvi Saalomoni templi kohal. Ei nähtud lindegi. Ei õndsust.

Ja kõigevägevama pitsatiga sõrmus võis lubada sellel sündida,

nagu enamus ennemuistsetest juhtumistest. Kõik saab ikka

alguse temast ja lõppeb samuti. Kõik kärbeste jumalad ja

ornamendid enne meie aega. Kõik lahvatanud ja kustutatud

leegid, millel ei pidavat väärtust lasuma. Kõik sündinud surmad.

Ühte oleks öelda sellele tähevärava avajale: Pane uks pärast kinni.

Pärast rändrohutirtsu parve pidi ka tema endale lubama ühe 

vängema rusikatäie. Naisega ühtimiseks on vaja mehist vart

ja sellele võivad kaasa aidata vanad jumalad. Kaanani pudu-

lojused ja troonidelt tõugatud, kes nüüd otsivad pisematki

ohverdust tikutulega taga. Nüri nõel selles juhmis heinas.

Ja laulude laul lubab Ammoni lastele kadedust, sest armastusel

oli kuningate kuninga jaoks teine nimi: Shullamite ehk rahulik.

Ja rahus võib iidne sugu nüüd valvata, sest nimi pole kustunud.

Fragment nr 1

(Sa oskad sõlmida leppeid ja anda vandeid nii kergekäeliselt.
Oskad puhuda õhku täis ka kõige augulisema palitu ja see
on alles algus. Ma tean. Oled lennanud viis tuhat miili või
kilomeetrit. Selles osas veel kalkuleerime. Oled tulnud siia
usku kuulutama agnostilisele vanakuradile ja mõtled, et ehk
kuulutab temagi sulle. Tõestab su väidete õigsust. Tõestab
sinu olemasolu. Kuidas võisidki arvata, et eksisteerid väljaspool
nägija ruumi. Väljaspool nägijat ennastki. Olemine on kõik
ja mitte midagi. Olemine on su kutsumus. Kutsu teisigi kaasa.)


Ja siin ta seisab endast veidikene kõrgemal ja peab mõnd
arutelu enesest mõistetavaks. Peab ennast aga üleval nagu
poleks temal selles süüd. Nagu poleks temagi lihal roiskumise
lõhna. Või roosiaias peavad nad sünnipäeva ja jätsid tema
seisma räästa alla. Naeravad seal vihmateradega võidu.

Naergu pealegi. Kõik on varsti siin targa mehe räästa all,
sest märg olla on lauslollus. Olla märg on olla elus. Aga
olla elus on olla lausloll ja lausloll olemiseks pole palju tarvis.

Naergu pealegi vihmateradega võidu. Kes naerab viimasena
naerab paremini, kuid siiski viimasena. Viimane on kurb
number. Viimasel on naerda ainult enda üle. Ohh olla lausloll –
ta mõtleb. Temagi tahab hiljem saada osa sellest tõusva kuu
rituaalist. Temagi tahab silitada roosade põskedega näitsikuid
sealt kus ema ei lubanud ja öelda endale neid vaikusesõnu.

Ta puhkab pahurast tujust ja liigub räästa alt langeva mere alla.
Missugune elu on tunda ja tunne on elada, et seda aga varem ei
tihanud teha, sest ema ütles: Nii rumal on meie märg poiss.

Ta puhkab nii mõnestki väärvaatlusest ja analüüsist. Puhkab
silmi millegil puhtal, seal langeva mere all. Puhkab enesest.

Kui surm oleks mõni meie seast

ei paneks ma talle pahaks tema vallatused nagu tema
ei paneks pahaks meiegi oma – et pole varem teadvustanud
ja et pole varem vaadanud silma

pole palju tarvis kallile sõbrale
vaid muld millel samm oleks pehme ja liiv
mis sulaks silmale päikese eest

ei paneks ma talle pahaks tema õhtukleiti või pintsakut
ei paneks pahaks tema õhtuid ja neid hommikuid
mil ema või isa asemel pannkooke küpsetab

ei paneks pahaks tema veripunaseid roose või valgeid
kuidas tuju kutsub ei paneks pahaks tema
joovastunud sõpra nimega elu

jah ei paneks pahaks ma neid Kadmoni-soost
võtku või katku ja nüristagu rauda
võtku või lehed talvel ja talved suvel

kui surm oleks mõni meie seast
ei paneks keegi teda vast tähele
ei paneks pahaks mõni teine kord
kui surm oleks mõni meie seast

Süüta!

minu aegade akolüüt – sinu armust valgust

majesteetlik puusanõks ja varjus kulgenud õhtu
üksildase pasunakoori vaikust lõikav toon

minu aegade akolüüt – kenaks lauluks

sütel naerab isa vaim ehk emagi seal
ajalõvi lakk lööb taltsaid jalust

minu aegade akolüüt – kuri vaim

põletad ja ei enam kustu kustu kustu
põletad mõned veel ja kustud

minu aegade akolüüt – tõmba hinge

ja puhu küünal
ole minuga veel hetke

Aurupunk

Hallide kardinate taga on Hadrianuse värav ja väravate taga
algab Rooma. Roomast edasi tead ju küll. Auru ja hinge jõul
töötavad sunnikud. Kella kolmese tee kõrvale limpsitakse
veise sülge, sest keegi oli ütelnud, et ravib ja kosutab hinge,
ehk toob rahagi sisse. Musta maagia laps sünnitab maad ja
tuld ja õhku ja vett ja viies element oleks vaim. Vaimust
vaimuni on keha ja edasi algab lõputu olemise ookean. Lõpp.

Hallide kardinate taga on puretud rahvad ja hõimud. Puretud
on nähtamatute laste lootused. Aga seda pole veel juhtunud,
et väljalangenud tolm kärsataks kopse ja seenekujulised pilved
meid kosmiliseks naerualuseks kuulutaksid. Kõik on võimalik
aga tore oleks. Mitte nähtamatute laste ega kella kolmese tee
tõttu. Mitte veise sülg ega must maagia ei päästa. Sina päästad.

Hallide kardinate taga oled sina – kaduvate hõlm. Võluri põlenud
varrukas ja iganenud normaalsused. Igavad igapäeva kisajad
ja nende lõksudest pääsemiseks näritud jäsemed. Iga päev sama
jama ja pealegi. Siin sa oled maksahävitaja. Ei maksa hävitada.

Tule rahulolu hall ja igikestev elamise lõuna. Lõunata minuga.

mõlemal õiel on lõhn
sama ema
sama vars

üks päike paistab mõlemale
üks õis on tuulele kaasa
üks turma

mõlemal on kaasavaraks ilu
ilus on
ilus on

olla

Öömähkijad

Öösiti pärast pea maha raiumist meeldib talle kuulata
varvaste liikumise häält linade vahel. See rahulik sahin
vaikuses, kus idaneb uue päeva ootus. Hommikul pandi
äratus varasemaks, et päev jõuaks vastu võtta tulijat,
mitte vastupidi. Jõuaks sättida paika pilved ja jahedad
tuuled. Puhastada tänavad ja sulatada südamed. Paigutada
kõik nupud valmis, et annaks ainult tuld ja söödaks ette.

Pärast kehaprotsesse sööb ta ühe "Üheöösuhte" ja laseb
leiba luusse. Hiljem kuseb ja kasib ta end ja varastab
naeratuse naabrinaise näolt. Pesukuivatusresti kohalt
lendab tundmatu lind ja tõotab tulla. Tõotab tulla üks laul.

Ta jumaldab vaikust ja hääli. Vastamisi ja õrn. Ja naine
kelle huultelt libiseksid tema luuletused. Tema sõnad kui
keed. Pärlid ohakate vahel ja kõik need elud enne seda
punasuist deemonit. Deemon keda armastada. Kui ainult
ühe eluaja. Ta jumaldab vaikust ja hääli enne uut päeva.

Öösiti pärast pea maha raiumist meeldib talle soe keha
ja et sellel soojal kehal oleks tema nimi. Öösiti kui
mõni end unustab. Mõni end leiab. Mõni ehk armastab.

Anagnorisis

Laval seisab noor mees. Vana poiss ja vaatab prillide tagant
kaugusesse. Mustadelt raamidelt on kulunud värv ja aeg
pole kaugel. Ta lõi endale tooliga pähe ja purustas nina.

Saali tagumises otsas vahib öökullisilmadega lõbutüdruk
ja katsub end. Tallinnat näed – see kilukarbivaade. Saal
on täis – nagu kilud karbis. Saal nagu Tallinn. Kriitik
vihkab ja armastab oma talentide linna. Rastaöö unenägu.

Mõni tõuseb ja viskab roose. Mõni kapsaid. Mõni verise
rätiku. Peatage võitlus. Nüüd algab rahu ja küllus. Nüüd.

Lavale ilmub küürakas vanadaam ja sööb kapsaid ja roose.
Olgu sõda või rahu, süüa peab saama. Lavalaudade alt
kerkib sametisi leeke. Leekides Saat-antsu karvane kabi.
Leekide taga on meri, seda võiks auditoorium teada.

Plaksutades lööb siidi taga suurte silmadega poiss trummi
ja kutsub taevaseid vägesid. Lavale astub noor mees. Vana
poiss ja vaatab prillide tagant kaugusesse. Mustadelt raamidelt
on kulunud värv ja aeg pole kaugel. Ja nii edasi kuni laval
lava sees on lava millel pole otsa ega äärt ja seal laval seisad
sina, kes sa siin põled uudishimust. Põle mu sõber. Põle.

Aplaus ja lõbutüdruk võib saada emaks ja enne seda tütreks.
Aplaus ja proovis näeme. Proovime uuesti. Kustutage tuled.

Külvata metsikut kaera

Terve müriaad naisi. Plikasid ja vastsündinuid ja kesk-
ealisi ja vanamutikesi. Terve üksik õhtu kõiki neid
mineviku vaime ja klaas või pokaal hüvastijätusnapsu.
Klaas või pokaal minu lemmik elumahla. Seal kaskede
all kus võtsin vaevaks või ilma, et noppida sul õit. Õisi.
Nüüd närtsin ise ja morn tuul vilistab põrandalaudade
vahel. Morn nägu ja vaim vaatab mu klaasist või pokaalist.

Oh külvata metsikut kaera. Mu ainus mõistmine ja ravi.
Kuulata isehakanud isa. Hambutu põllumees kes igatseb
oma eostajaid. Kes pelgab õrnema soo puudutust. Pelgab
oma sisemuses nutvat tüdrukut. Hambutu mehe õpetuse
järgi elasin elu esimesi aastaid. Elasin enne elama hakkamist.

Oh külvata metsikut kaera. Chai kõrval istub lakkimata
neidis. Istub ja silmitseb mu pelargooniumi. See lill on
jäänud Fausti ajast. See lill on meile õppetund. Aja kongist
välja oma tigeduse vaim ja vaata silma mulle – õpetatud 
mees või õpetatud naine. Tääk südames on parem
kui tühjas rinnus. Osata olla enamaks võimeline. Ma tean.

Terve müriaad elusid. Juba enne kui keerubid said kandma
trooni. Mina seisin seal ja mängisin ihade Napoleoni. Ihaldasin
kõigist lastest sind ja sinu sees oli ainult vaikus. Vaikuses
keerasin selga ja vandusin. Üks kord tuleb tuhat ööd ja
mõte millest algab. Algab tänaste päevade müriaad. Terve.

Ära pane pahaks tige piiga või poiss. Ma ei naera elu üle.
Olen elust üle ja mõne klaasi või pokaali taga kohtasin ja
kohtan teid veelgi. Kõik käivad mu laua kõrvalt mööda.
Mõni ebaviisakas jääb end võõrustama ja nemad meeldivad
mulle enam, sest nemad ei karda. Nemad vaatavad end peeglist.

Naerata nüüd jälle sa. Naerata nagu eile õhtul. Naerata. Naerata.