täna puhusin toru puhtaks
ja suust ajasin midagi välja
ja suhu võtsin
mingi sõna

luua ühest mitu
ja täna ajasin ihukarvad püsti
ja täna ajasin rinna kummi
täna võtsin ihu

sinust tüki

täna olin ma avali
avatud oli mu aken

lenda sinilind
too tuppa mu laul

täna puhusin toru puhtaks
ja korraks vaikisin
ja sinilind õlal

ma hingasin

Konjugatsioon (verde, verde, verde)

puhaste linade vahele on sattunud rohulible

ja juba ja veel on detsembrikuu
ja juba ja veel on üks graatsia

mooramaa metsade vahel ta imetas
mooramaa metsade vahel ta imestas

vajub sügavale ja hiljem sünnib ta
hiljem sünnib ta Katariinaks või Peetriks
või tagasi ja Castro ihukaitsjaks

vajub sügavale
vajub mehest naiseks ja edasi
pojast isaks ja edasi
minust sinuks

ja edasi
ja edasi

puhaste linade vahel on hing
ja edasi

Salme põues idaneb luuletaja
Salme põues idaneb tisler

ja edasi
ja edasi

puhaste linade vahel
vajub sügavamale

natukene sooja

Millal saab sinust ... ?

                                            Kadunud põllul –

seal kus mängisin last ja seal kus mängiti isa

ja poega ja püha vaimu. 

Seal kus tuul männiokkaid kuldsetele juustele

ehteks seadis. Kus sügavamal kõdu ja 

elu ja võitluseta mõni pikutav könt.

Aga surmale mõtlesin ma siis ja tema mõtles

teistest. Pole vana puitu uueks leegiks ja 

pole järglasele tundra tõugu ellipsit.

Pole nähtud lõhna nii vägivaldselt

õhku vägistamas ja õhule kaasaks said

läbinägemata armastus, kahtlus ja nähtuks

sai horisont. Sinu vari laiutab tiibu. 

Seal mängis taevas maaga peitust. Pilvedel

oli pilkane kolimine ja muld palus

saapaid jalast. Rippuda kosmilises ruumis

ema mullas. Hoia mind ja vihma.

                             Need on uued päevad

ja tarkus pole mitte tugevama rõõm või

nõrgema ponnistus. Tarkus on teada millal

võtta vastu ja millal anda ära. Millal vaikida

ja millal jagada neid rõõmsaid sõnu ja kurbi

ja tarkus on veel teadmisele väär sõna. Tark

on olla.

Ja suvel kui kõik teised on väljas saab sinule

sissepoole vaadatud. Päike su sees varjutab 

päikese mu väljas. Pole pimedamat aega

kui teeseldud üksildus. Pole igatsust mis

sunniks armastama ja tõde mis targale

vabanduseks. Pole mõtetki millel kahjurõõmsa

naeratus. Vaat need teised, kellel taskus kuld,

paber või need kes seadustele templeid löövad.

Need saavad seadusest lööduks. Isegi talvel

on soojem kui seadusest murtu kojas.    

                                      Seadusest murtud kojas 

võiks seinal seista värv ja härjapea ei laulaks

hümni. Korjustel on lühtri all oma pesa.

Ohverdus närib hinge ainult uskujal. 

Ohvriks saab nõrk.

Ohver on karjaloom.

Tule ära sealt mürgiste allikate lättest ja küsi

nähtamatut. Ta hingab su poole maailma kopsudest

ja maailma nägu naeratab su sõbra näost ja maailma

armastus on su ema armastus. On sinu.

Nüüd kerkib merede taga torm ja nimeks saab tal ...

Nüüd on tagurpidi urg ja pimedus ainult unes.

Unes ja kardinate taga. Unes ja tolmendavate

mesilaste süles. Kõik talletavad teadmisi ja

teadmine on võit enese üle. 

Saada lapsest üle on jääda alla elule. Elu on

mänglev. Pole trotsi ja midagi kaotada.

Teel kohtab veel

mõnd inimesetagust tolmendajat, kelle vaatenurk

on ...

on kuklast ettepoole ja ninast tahapoole.

On tühjusest manamiseks.

Mida sa meenutad – oli.

Mida sa soovid – tuleb.

Mida sa mõtled – on.

Pole ainumastki merd millest nutta ja 

pole teada kust võtta.

Jääb veel üle naeratada.

Veel vaid korra ja rohkem pole vajagi.

      

su sosinad ja valevarjus noorus

su sosinad ma kardan valevärskust

su armastusest vihkamine koorus

su armastusest armastusest nässus

kae ilmas pole leida tugevust

kae ilmas pole keegi eal nii üks

kae armastusest surma lubadust

kae armastusest keegi elanuks

su sosinaid neid mõtet peljata

su armastusest pole sündijaks

su sosinaid sa ennast kannata

su armastusest pole surijaks

kae leiab minuti või enamgi

kae hoiab hetke sind kui nälgas last

kae hoiaks sekundi mind sinagi

kae leiaks vaikuse mu hingekellast

Hedonist

Ta luges, et kõige püham asi siin ilmas on jälgida,

et usk ei ununeks ja et ei ununeks lüüa ristimärki.

Ta luges, et itaalia keeles on midagi il Santissimo.

Kui Pühast linnast oli aasta tagasi varastatud 

kuldsete ornamentidega ossuaar, milles väideti

leiduvat Juudase puusaluu või midagi säärast.

Kui tollal kuldpruunide lehtede sajus nägin teda

ristimärki rinnale vedamas, lootsin sellel rinnal

puhata oma väsinud pead. Oma makjavelli silma-

dega sõin tema hommikuselt toorest keha. Oma 

keelega maitsesin õhku tema ümber. Libisesin

tagasi varjudesse, sest mõni pühadus on patule

liiga lähedal. Liiga osaline elamise kuriteos.

Aasta tagasi nägin meelemürgises olekus vihma

nagu ma teda kunagi näinud polnud. Nägin Issandat

nutmas minu eest. Esimene pisar langes akuudi

moodi tema ninale. Jäi seisma viltu just enne puudutust,

sest Issandal on kombeks meiega viltuseid mänge 

mängida. Minugi hingel on sadade sipelgate tuhk.

Aga jumalasse mina ei usu. Olen see krants kes
tummalt ulub tema kõrgeaususe poole. Pidevalt lootes,
et tuleb mingigi ime ja ta tõstab oma seelikut või kitlit
ja kutsub mind enda rüppe. Kutsub mind ürgpattu looma.
Aitab mind välja sellest võltsist paradiisiaiast. Aitab mind

teadjameeste kõrbe, sest seal võib liivast klaas saada.

Nägin seda siidisaba ja pidasin teda haruldaseks linnuks.

Kusagilt eksootilisest paigast, kus ei tunta külma ja

kuuvalgust, kus ehk peidab armastus end silmade taga

ja mõnel pääsutiib kulmudega tüdrukul on samuti 

mõni püha toiming, millega mind eemal hoida. Millega

meelitada. Kuid siidisabad armastavad külma ja nemad

on ehk jumalast mööda lennanud lumiste paikade

ja väsinud järvepindade valda. Nemad on samasuguse

tundega minust eemal ja loodavad, et ma jätaksin 

neid rahule. Hoiaksin neid hädaohu eest. Hoiaksin 

enese eest. Ka mina olen jumalast eemal, kuid siiski püha.

Selestiin ehk Philadelphia hingavad seinad või idarannik

Pärast II maailmasõda, mida rahvapäraselt ka teiseks
ilmasõjaks nimetati. Pärast Narva vallutamist sai pisikene
heledapäine piiga end tekkide alt välja keset Soome lahte.
Taevas ühtis merega sellel päeval. Sellel päeval sigitati
valu eestlase hinge. Sellel päeval ostis viimane Wallon
puitvoodriga maja Philadelphiasse, et luua eestlasele
soe koht ja kodu. Luua eestlasele laudlinade ja köögi-
kristallide puhtust. Ehitada võõra kuningriigi kuningatele
ja kuningannadele, printsidele ja printsessidele oma
teeseldud valitsusala. Anda uinujatele põhjust elamiseks.

Pärast neid sündmusi sai pisikesest piigast elamise ohtlik
võrdkuju. Kasvades pidas ta end üleval eestlase jonni ja
torisemisega, seda tehti ka üle lombi, kallil kodumaal.
Veri kannab hoolt, et jagajad end ühiselt tunneks. Jagajad
end tunneks. Tunded millest kellelgi aimu polnud. Aastasajad
tundeid, mille punane koidik nüüd esile kiskus. Poolunes.

Siin oli taevas kõrgemal ja õhus levis tärkava linna hõngu.
Majade nurkades seisid öösiti säravate riietega naised –
need tõugud. Vaimud kolistasid sahvrites ja keldrites.
Orjade pilkased varjud. Orjade vaimud. Vaimud nagu tema.

Siin kohtas ta oktsidendi salapära ja Aafrika kodulahkust.
Siin müüs tänavanurgal pisikeses putkas kurdi vaimulik
ja õhtulaulik talle ajalehti ja koomikseid. Siin tundis ta
kannikesi ja luges raamatuid, mille piltide ja nimede
mõistmiseks oli vaja lugeda teisi raamatuid. Ja siin
sosistas ta õhtuti seintele lugusid sellest kaugest põhjamaast
ja sellest kaugest rahvast, kes kuulub nii metsale kui merele.

Rahvast kes oskab laulda põllud vilja ja lagendikud õitsele.
Rahvast kelle südamega on mängitud juba sajandeid
karikakramängu. Kelle laulust on saanud needmine. Rahvast
kelle juured on liiga sügaval, et süüa võõrast vilja ja juua
võõrast vett. Rahvast kelle uhke rind kerkib sügavas orjaunes.

Ka need seinad hingasid ja laulsid laule põlisrahvaste kaugest
igatsusest ja hõimude rivaalitsemisest. Pikkade mustade juustega
ja värvitud nägudega looduslastest. Vaarema hütisuitsust ja
trummipõrinast kui naised ootasid koju oma sõdalasi. Oma kaitsjaid.

Sama päike särab samadele aegadele. Sama kuu tõstab sama vett.
On ehk teised näod ja teised sõnad, kuid hinged on endised ja
endised on veel sõda ja rahu. Ja seinad kõnelevad temaga samas
keeles. Aegade vahutava lainena ja tundega inimtõug, kes igatseb
koju, sest kodu on seal kus on süda. Seal kus laulab lapsesuu. Seal.

Ööde sära

Aterno jõe ääres on koht ära lamatud rohuga.
Lähedal orgudes seisavad lillad safraninupud
nagu sõjamehed rivis ja kummardavad igal
loojangul oma kauge isanda varju. Igal loojangul
viliseb kusagil eemal avatud aknast teekann
ja mõni nägus noormees lükkab peavarju
sügavale kuklasse. L'Aquila linn sosistab
kaugete Alpide auks armastusest õhkavaid
vaikuselauseid ja karjapoisid ärkavad päevast.

Linnas on veeta Fontana delle 99 Cannelle ehk
99 veejoaga purskkaev. Iga joa vaikimine tähendab
asutajakülade viimaste elanike surma. Need veed
laulavad õhtustes sisserändajate teekannudes ja
klosettides ja laulavad tänini. Aastaid hiljem
puhkab 309 hinge selle linna jalamil. Puhkan
minagi. Aastaid hiljem tärkavad linna sooned.

Üksiku õlipuu varjus, küpressidest eemal, just
enne kastanpruunide veiniplekkidega kallimat,
langes üks täht. Hetkeks lõi terve maailm särama
enne kui pimedus ta uuesti neelas. Hetkeks
särasime meiegi ja kõik inglid jäid imestusest
tardunuks. Toskaana kaupmehed sõid nende
inglitega õhtust, ma tean. Nende inglitega söön
minagi kui laudu ehib kristallide ja värvitud
küünalde kolonn ja lühtri küljes ripub burlone 
oma kuldsete kellukestega. Narr jääb narriks.

Hüvasti inimene ja kõik mis leitud. Hüvasti
saladuse siidine loor ja mürrilõhnaline sõber.
Hüvasti joobumus ja hüvasti sinagi, kes sa
kuuled meid viimastena linna hommikus
kodu otsimas. Las alaku pidusöök. Las alaku.

Ja pärlmuttersinine kuu naelutati lageda taeva
külge kui viimanegi hing tiibade toel end tema
embusesse hiivas. Säragu kõik mis valgusest.

Kõik mis algusest.

Harmonia mundi

me saame rahu – kui kõik tornid on langenud meredeks
kui taevas on maaga üks ja sina kuulud minule

me saame rahu – kui kõik pimedad saavad nägijaks
kui nägija veendub imedes ja sina kuulud minule

me saame rahu – kui kõik varesed kostavad kooris üht viit
kui laps langeb unehõlma ja sina kuulud minule

sa kuulud minule kui pillad hinge
ja surmal pole väge meie üle

sa kuulud minule kui suled silmad
ja me saame rahu

me saame rahu

Keelatud lugu

Tolmuste idatuulte vahel otsib rändurite killavoor
Sefer haZohar'i ehk Sära raamatu kirjutajat, keda
külastas tema isolatsioonis prohvet Elias. Otsijate
seas liigub kiskja kombel ka vagabund nimega
Moses de León. Tähelepanelik rännukaaslane ja
keegi, kes on ustav eesmärgile võib märgata mao
hammustust selle salakuulaja kannal. Kuid sellel
13. sajandil ei märka keegi tulevase ümberkirjutaja
baal shem'i märki, sest kõik märgid pole tulest ja veest.

Shimon bar Yochai magab oma igavest und Meroni
künkal. Seal kutsus teda Saamael välja ja mängis
temaga peitust. Hilise öö päike kallas tuhmuva kulla
niite mägililledele ja mõni usk võis jäädagi varjatuks.

Nutetud müürid ja tulejõed on kinni kasvanud ja
sõnade vägi on rääkijale kauge kaja. Mõni ohverdab
veel oma magala pimedas kongis mitme olendi verd
ja mõni võib jäädagi oma sõnu sööma. Head isu.

Nutetud müüride ja tulejõgede taga lasub vaikuse
lämmatav meri. Vaikuse taga lõppeb aeg ja edasi
saab alata ruumi ja ruumituse lahutus. Saab alata
Ein Sof kelle valgus liigub kestast kesta. Seal pul-
seerib see igaveste lainetena ja kodu on neil kes on
seda igatsenud. Ja taas saab mitmest see nimetu üks.

21. sajandil istub patsita vanamees noores keres
ja keeldub räpastest kiitustest ja vannetest. Patsita
vanamehe silmade taga lasub vaikuse lämmatav meri.
Lasub mitmete üksindus ja sõnadest võib jääda väheks.

21. sajandil segab nähtamatu käsi valguse pimedusega.

Córdoba haihtuvad aiad

Puna-valgete kaarte all otsivad taimed inimestega
sama pingsalt vett – kuumade maade ja hingede
värskendust. Kuninganna kõrvarõngad ehivad
iga ennast austava kodaniku liivast räsitud aedu
ja roomlaste värav näitab endiselt tulijale impeeriumi
jalajälge. Kuuvalguse kroonimata kuningriiki.

Siin peegeldus Mameluki saablitel tumedate meeste
haigru-naeratus ja verekoertele maitses piimavaht.
Siin heiskas lipp lipu haaval kuus põlve kaamliajajaid
oma Aabrahami-tõugu palette. Siin muutub vein
veeks ja Jeesus pole veel sündinud. Pole veel surnud.

Tuhat aastat ja tuhandeid lugusid hiljem kastab maad
esimene lumi ja lumega koos hiilivad valged varjud
mööda Calleja de las Flores'i kitsast tänavat. Samal
tänaval palub Andaluusia isehakanu endale naiseks
tulemaade printsessi. Sama tänava lõppu maetakse
kolm pärjata pühakut. Sama nähtamatu lumi kastab
kõiki suremisega õnnistatuid ja hukust saab alguse uni.

Rändurite värvilised turuhääled ja silmad mille lõpus
laiutab ookeanide ja merede igatsus. Sõõrmeid ergutab
estragon, tüümian, safran ja muskaat. Kõigi väljakute
valvuriks on fontäänid, kust esivanemate vaimudki
kosutust otsivad. Kelmid rebivad rätte ja pühakud
laulavad iidseid laule. Nomaadid peidavad oma naisi
ja kinnitavad neid pärlitena oma elukaela külge.

Siin värvide, häälte ja tulelinnas sünnib kord ime
ja päid pööratakse lääne poole. Siin õitseb kuninglik
süda ja taevas vaatab inimesele vastu, sest kõigist
armetutest on siin ehk kõige armetumad. Kõige
kaunimad ja kaduvamad. Kõige soojemad. Kõige.

Beduiini laulud II või rumalale õigust

Kui mu saapad olid viksitud ja mehed hõiskasid hurraa,
teadsin, et olen jõudnud korra ja sünniõiguse maale.

Teadsin, et olen jõudnud vereliinide ammendatud
aroomini. Kuld ja kard ja laimirohelised kardinad
ja kaks Anubist kaalumas mu hinge.

Teadsin, et olen jäänud millestki ilma ja väärtpuidust
aknaruudus irvitas päike mõnevõrra lahkemalt kui muidu.

Teadsin, et olen midagi võitmas. Lapsena meeldis mulle
vaadata inimesi kõrgemalt. Kasvatada vaimu, kui kõik
muu jäi vajaka ja vakka. Kasvatada kaugust inimesest
ja tema teeseldud muredest.

Teadsin, et siin on inimesel jumalaga üks säng milles
lamada ja üks pang millest süüa. Siin lubas vanajumal
end talutada paradiisiaiast välja ja hingata. Siin lubas
ta mängida teiste omasugustega.

Kaevus on alati olnud kangeim rohi, eriti siin kus veel
on kallim hind kui veinil. Mind paigutati kaevumeheks
ja kaevumees pidi hoidma vett valge isanda ja tema januste
jüngrite tarvis.

Minu ülesandel oli üürike elu ja öödest tehtud habemed
lõikasid mu kõri läbi. Mind maeti karistuseks kaevust kaugele
ja koopa ette veeretati kivi.

Sest janustele peab jääma igavik.

Beduiini laulud I või isehakanu

Sadamast päikeseni on lühike maa, kuid seda maad
täidavad beduiinide leekidena lehvivad ürbid
ja kõrb.

Oh kõrb, see pidev terendus ja hommiku
ööde kargus.

Oh kõrb, see vaimu kasvataja, õpetaja, jumal.

Zarathustra tuli siit ja läks sinna. Damaskus
kõlkus ketina tal kaelas ja pühadel meestel
oli raskusi nägemisega.

Sadamast algas inimese teekond, et kasvatada
oaasi enda sisse. Et näha kristalle ja teadmiste
jõgesid ja silmis punab ainult matmata veri.

Inimene kasvabki enamaks kui midagi pole 
vaadata. Inimene kasvabki endaks.

Pärast kõrbe algab siiditee ja viib päikese
sünnimaale. Ja kaugemalegi tagasi algusesse.

Pärast kõrbe.

Aga alles.

Kui Tartu linnal oleksid väravad. Kasvõi need ammu

unustatud valgete pärgade all. Need purpurroostesed

väravad. 

Kui Tartu linnal oleksid need ja palverändurite ojad

mis jooksevad ilmutuse jõkke. (Mereni on veel aega)

Kui Tartu linnal oleksid vanad tornid kiibitsemas tosinat põlve 

ja tänaseks õpetaks neist ainult mõni ahenev sammas 

või sillutiseta tänava nurk.

Kui Tartu linnal oleksid surnute alleed ja surnute 

mõtted kolamas öiste rändurite õlul.

Kui Tartu linnal oleks oma vaim ja oleks oma usk.

Kui Tartu linnal oleks.