Põlvest põlve

väsimatute sõnad lendlevad ja sina
sitsid siin kui kõik mis on enam
on kaugel all kinni püütud
lahti laskmas ja kohe tuleb tasumise
tund ja minut ja sekund enne
lõppu kaotab oma liikuvuse
mis veel oleks parem kui
rahus oodata aega aga aeg ei tule
ei tule ei tule ja sina jah sina
oled pidevas minemises jah mine
lased lahti kuku üles ülespoole
seal isade kojas kollitab vananaiste
suvi ja leekide tärinas otsib valgus
kohta nägudest vagude vahel
ja vahel ei leiagi pimedust
enne kodusoojust jah soojust
jah soojust kodu veelgi enam kodu
kus asemetel soojad nõgud ja nõos
minu näoga naine ja naisel minu
perenimi ja perenimel minu
isa nägu ja isa näol pisar ja isal
kaduvate igatsus ja igatsus on valmis
edasi liikuma minust mööda
minu ette seisma jah seisma
seisma seisma seisma seisma

Amartánei

kes mõistab hommikuti kastet
see on õhtuti õndsuses

aga selles pole asi
ja seda ütles konfutsius
kellegi huultelt libises
sarnaseid sõnu

kes mõistab mõista
kaotab õndsuse igatsuse

seda ütlesin mina

Vaevajatest

Hõimuvend, oh hõimuvend, miks oled nõnda riides

ja alandlik? 

Kas pole sulle armujatest väiksem raskus määratud?

Kas pole sinagi kaduv?

Sealpool tuletorni seisab kerjus.

Seisab maag. Mõlemad küsivad varanatukest.

Mõlemad teenivad elatist. Mõlemad armastavad elu.

Kelle juurest saad sina abi?

Kelle juures kergendad maist raskust?

Sealpool tuletorni on veel nii mõndagi, millest

keelel pole paslik laksuda.

Sealpool tuletorni seisad sinagi.

Ah, et kerjusele loovutasid kukru ja maagile

viskasid silma. 

Ah, et ütlesid: jagage vennalikult, sest seda te olete.

Hõimuvend, oh hõimuvend, miks oled nõnda,

et meil teistel on häbi.

Hõimuvend, meil teistel pole veel head nime

ja sind hüütakse juba nii paljudega.

Hõimuvend, oh hõimuvend, millal tasud ka meie vaeva?

:igal ühel on tasuda enese vaev.

Kuidas pähe saada

Et saada pähe luuderohust pärga ja juua veini
jumalate seltskonnas, võibolla nende saatjategagi.
Et pärgadel oleks pehme ja mugav meie tipus,
kui kallame veini nägudega pokaalidest.

Et veinil oleks maitset ja ametüst hoiaks meid
piiril.
Hoiaks meid pinnal loksumas kui kuu on kerkinud
ja rannal viipab meid koju vaarema.
Nõiarohu ja võõrastes keeltes värssidega – seal
kus meri muundub liivaks ja põleb, jah põleb
meie sünnirannal kuningate tuleriit.

Et sinna kannaks meid elu.
Et mitte liiga ruttu ei kannaks.
Et mitte liiga kaua.

Kuningast jumalaks on vaid viiv.
Et saada selleks, keda ihaldab hing.
Et saada pärast tagasi.

Et saada pähe luuderohust pärga ja juua veini
jumalate seltskonnas, võibolla soovivad nemadki
seda.

Võibolla on neid juba liiga palju.

Tallinnast Tartusse ja Mordori pastoraal või kuidas vabaneda isiksusest

Riputasin oma räsitud nartsu varna ja hüüdsin kohta koduks.
Nõudsin sülti ja viina ja käsutasin perenaist noaotsaga
rosinaid leivast otsima. Sööda külalist kui kuningat ja
kuningast saab teener. Siin ma nüüd olen. Veinita vines.

Pärast kella ühest kehakinnitust tõusin püsti ja pühkisin
oma oopiumiune. Tualetis otsisin oma meheau ja leppisin
tema turtsumise ja purtsumisega. Leppisin oma valikutega.
Küll kuum dušš toru lahti rebib. Või elukaaslase sõbranna.

Sain selle käima ühel rumalal hetkel enne ühistransporti.
Oli buss või oli tramm. Ei trammid endiselt ainult Tallinnas.
Oopiumiuni tuli Tartus. Ja Tartus ma keerutasin mõttetult
tolmu üles sellise näruse asja eest ja teist taga. ELU – mis ta
on ja kust ta tuleb? Narva mnt 89 ühiselamus nimega Mordor
nägin teisigi soiste eluviisidega härrasid ja daame. Kõikvõimsad
ja kõige targemad. Fassaad oli laotud mustast tellisest ja segu-
meister oli vintis nagu tinavile. Fassaadi taga pidasid pikniku
lapsed. Rohkem koonduslaagri taoline oli see sisekosmos, mille
tabureti otsas ma seisin. Kõik haldjad ja nõiad ja võlurid
olid meelitatud sinna hõljuvasse põrgu eesruumi. Sigaretisuits
ja kodeiin. Ekstaas ja Bob Marley. Topeltisiksused, kui vedas
ja kõik need teised. Õnnistegija on tegemisest õnnis. Õnnele.

120 ja koridorides kõndisid vaimud: Mis teed? Teed joon?
Mis teed? Teed joon. Ei, ei, ei, mis teed? Teed joon. Mis marki?

Meie Marki ja deemoniteks said värskemadki õied. Ei jõua
noppidagi, kui juba kühveldab nähtamatu käsi sõnnikut.
Ja meie paitame kõhtu ja kiidame oma uduseid päid. Ja meie
oleme tulevik. Maitsesin veel ühte võõrast perioodi – Ultra-
mariin ja tema vaimukirkus. Pimedusest kistud ja valgesse.

Veel maitsesin ma kõdu ja varahommikul sai märjaks mu paistes
keel. Hambaid oli suus liiga palju ja juba kukkusidki mõned
välja ja juba nädalaid ei suutnud ma näha kaugemale põrandast.
Sündisin küll hambutuna kuid ega sellepärast nõndaviisi
surema pea. Mind ootab surm, aga mitte siin ega seal ega sealgi,
vaid näpuga näidatud suunas peale maandumist ja enne lahustumist.

Meid kõiki ootas surm ja ootab siiani. Meister on olla, kuid meister-
likum on olla üle. Veni-vidi-vici Villem ja mõni margarita. Suu
oli ikka magus. Kiisi kiiskavad silmad ja vaip, mille kloppimisest
väsis seenelkäija hing. Tisleri memme salaelu ja Arutult aruka Priidu
pool-usk. Kiirusest vasardatud Madis. Mangust fiadooras ja nõutult
nahkne mägi, mille otsas kasvas pärn. Sellel viimasel aga kasvasid
jalad ja viisid Mai kuus Revalisse literatuuri õppima. Veel õpib ta
nüüd suuri sõnu ja kõigi meie minevikutaaka. Mina raputan veel
viimaseid tilke ja pühin valget vahtu suunurgast. Pool aastat veel
ja siis olen joodud. Kaine on vaatenurk, nüüd sündigu reaalsus.

Oma vanematele ei räägiks ma midagi ja kõike, sest kõik see
sündis kellegi südant soendavas luuletuses. Lõpud pidid alati kenadeks
jääma, sest muidu ei oleks nad lõpud. Teekond on tähtsam kui
sihtpunkt. Seda räägivad need, kes ei ole kohale jõudnud. Võrdne.

Kaks semiootikut läksid hingedepäeval seda lugu rääkima ja
toad olid tühjad, sest aasta esimene ja värskem tuul oli puhunud
kõik uueks. Viimased killud hingekelladest logisevad seal
põrgu eesruumis, kus valikutel on terav maitse ja sööjateks
jääb maagiline inimene. Usu või ära usu, meiegi oleme seal olnud.

ma püüdsin jah püüdsin olla väärt
ja manajateks olite teie – lugejad
ja manajateks olid veel teisedki
ehk kallimad ehk mitte
ja manajateks olin minagi

ma püüdsin olla tervenisti hää
ehk märter ja sõnadeta osav
ja osav veel armukunstis
ja osav veel võluväes
ehk osav veel elus
või mõnes teises nähtuses

ma püüdsin sinu tähelepanu
kui lugesid mu püüdlusi
paberilt või silmadest
huultelt või sammudest

ma püüdsin tagasi jõuda
ja edasi liikuda
selles oli minu ebaõnnestumine
selles oli minu õnnestumine
ja õnn ei hüüa tulles

ma püüdsin olla isemoodi
nagu teie nagu nemad
teistmoodi
natukene sarnane

mina ise

Kas surnud nutavad ehk kananahad

Kaks vaimu sündisid eile minu toas. Minu
värskelt tuppa toodud kaseokste ja kummuti
vahel. Minu tahmase lae ja krigisevate põranda-
laudade vahel. Peeruvalgel käskisin põrguvürstil,
sellel Beltsebulil, naasta oma tahmase lae ja
krigisevate põrandalaudadega hurtsikusse.

Oleksin ma siis teadnud, kananahk ihul, et sündisin
ise seal samas kord tömpide sõrmede vahel, sama-
moodi kananahk ihul. Kurgus rögisemas ema
jäänused. Oleksin ma siis teadnud, et ennast
koju saadan. Et endale ma vannun ja palvetan.

Teisel vaimul oli nimeks kannatus ja armastusele
oli ta väär ja vigane kaksik. Oma sõsarat ta sallis
sama palju kui veidrikud lagritsat. Sama palju
kui joodik sallib kainust. Kui priiskaja alalhoidu.

Teisel vaimul oli nii mõndagi kosta valgetes suspedes
eestlasele, kes vigase keelega palvetab võõraste
pühakute. Võõra jumala poole. Võõraid sõnu
moondab ja vassib enesegi ees, et usub. Püha veega
ei prassi, sest pühaks nimetas ainult mees mustas.
Valge lipsuga ja käed olid nende samade tömpide
sõrmedega, kui kalli pruudi kabeli taha vedas.

Kabeli taga need kaks vaimu aelesid. Aelesid ja
plaanisid mu surma. Soolatud vees ulpis räime
pea – silmad pahupidi. Kaseokste ja kummuti
vahel jättis viiul mängimise männipuust tahutud
soolapütis ja mina värisesin valgetes suspedes.

Esimesel vaimul oli õrn ja läbipaistev nahk. Esi-
mesel vaimul oli pehme puudutus ja soojad
huuled. Ta kandis mind kätel ja kabeli taga
savises mullas võttis ta mind enesele. Võttis
mind võõra jumala eest ja kinkis mind tagasi.

Esimesel vaimul oli minu nägu. Neil kõigil oli.

Ja sellest vaikib me isade maa, et ühel puusalt

tulistajal oli tundmus enne nägemust.

Et ühel sajajalgsel vemmalvärsil oli usku

minu loomingusse ja nüüd ta siblib

ringi kaasautorite peanuppudes.

Kirjutaksin armastusest aga sõnu pole veel

leiutatud ja need mis on, jäävad minu

kõrgema kunsti püüdluste jaoks lahjaks.

Kirjutaksin usust, aga lugejaskond usuks,

et hämun kristluse taaka taga ja

püüan nõrgukesi pühast veest.

Sina oled suur kala. Mina olen suurem.

Ja sellest kõneleb sinu silm ja kuuleb sinu suu.

Minu suu laseb heal maitsta hävingul

ja kriitikal ja ajupeerudel, millest tekivad

need tähed ja tasandid siin luules.

Selle luulega tahan siis ennekõike öelda,

et kõigest võib plahvatada, anna ainult tuld

ja pista valgele või valgesse kui vaid ise lubad.

Luba ma nüüd ütlen sulle, kust ma tulen.

Tulen sinu ja tema, enesegi peegeldusest ja

lähen sinna kuhu kõik lähevad, et ikka uueks saada

enne kui lõppeb rahutus hinges, sest rahul 

on väsimuse mekk.

temal on sulle laulda üks laul
ja temal on sulle öelda üks sõna
ja temal võtta su õigus
ja temal saada õigeks

ja valel on lühikesed jalad
valede vagu sureb teeseldud
märtrisurma ja märtrisurmal
on kibe mekk kui ausus on
mõnele tembeldatud õigus

ja temal on selle kohta
vaid kirjutada üks tekst
mida sina nüüd loed

Enne kurvi paremale ja otse paradiisi

kehad ei valeta ja ei valeta pilk
veel ei valeta aeg ja veel jah veel
me igavik

hommikuti hingan sisse su tülpimust
ja õhtuti hingan välja igatsust

keeran rabedaid lehti vilkuva lambi all
ja ei suuda hinge pidada su lõhn
teeb mind metsikuks ja siis jah siis
veel taltsaks oh segadust oh segadust

ja siis veel kuulen su oigeid ja siis jah siis
su salasoove su salasõnu ja salamindki

salasinus kogub tundeid ja tundeid veelgi
enam ja jõud, su valge keha uitmõttes
minu uduleemes laubale uitmõisteks
kõige õndsam su riietusest kõige kaunim
su alastus sest õnnis on olla elus

jah ilus nii ilus oh ilus on sinuga

püüa päeva minuga mu kõige kallim
oh sest kallim oled kõigest ja sinu
südamel on silmad ja need on minu silmad
ja su hinges on soojus ja see on minu soojus
ja su viha ja su äng su armastus ja õhk
sinu kopsust su embus oh seda ja enamgi veel
veel ja veel ja veel ja veel ja veel ja veel

ma tulen sinu poole ja sisse ja sisse
siin on su kohv ja prantsuse saiake

ei kirjutata südamest väljapoole
ei lausuta hingest allapoole

öeldakse sõnad ja puudutatakse
huuli millel need sõnad puhkavad
ja edasi ja tagasi ja edasi ja tagasi
liiguvad

ja liiguvad siis sõrmedki mööda
selga ja rindu ja tähist taevast

keelega kingitakse mõni minut
paradiisiaiast voolates üle
armide ja salapära mis kananahana
varbaotstest kuklani jookseb

ja kõige viimaseks esimeste lausete
seas on:

ma armastan sind

Uustulnuka kulmukaar

Minul oli sõber, nagu paljudel meist. Mõni sõber
kogub tüdrukute püksikuid pärast üheöösuhteid
ja kleebib neid Eesti panga lipule. Mõni sõber
veab näpuga järge kui telekast filmi vaatab ja
subtiitrid all jooksevad. Lihtsalt selleks, et luua
sisemist rahu kui obsessiiv-kompulssiivsus liialt
mõistust järab. Mõni sõber on teiselt planeedilt.

Kõigil meil on need mõned sõbrad, kes ei ole
kellegi moodi. On isemoodi. Minagi olen see
sõber ja küllap oled sinagi. Meie vanemad on
sedasi ja küllap oldi enne neidki. Teadvustamiseks
on vaja jälgijaid ehk järgijaidki. Teadvustamiseks
on ajast abi. Teadvustades kasvab kiitus. Tänan.

Minul oli sõber, kes sündis vapustavate kulmudega.
Need elasid oma elu ja sellele peole polnud teisi
kutsutud. Brežnevi kulmuks hüüti teda. Selle kulmust
kaare all laulis ta omi laule ja venitas viisi. Õrritas
meid raksus käima memmekeste aedades.
Ehitas meiega koos onni Prillimäe võpsikus ja õpetas
suhkrust kommi sulatama. Selline sõber oli meil.
Ja võibolla kindlasti olid ka teil sellised sõbrad.

Märtsikuus küüditati ta külmale maale ja sealt ei
naasnud ta enne vanemate surma juba täiskasvanuna.
Selleks ajaks oli ta meie juures uustulnukas. Kulmud
kehtisid veel isikliku välisvaluutana, kuid aeg oli
meid kõiki vanemaks teinud. Ise aitasime kaasa.

Külmal maal oli ta õppinud selgeks pillimängu
ja võis õrritada nüüd meid meenutama neid vanu
häid aegu. Neid aegu kui sõbrad olid midagi enamat.

Neid aegu kui olime kõik veel siin ilmas uustulnukad.

Tulevastel lastel saab paksu pahandust olema.
Paksud lapsed ja paks õhk. Paks vesi ja paksud
vanemad. Paksud masinad ja paksud unistused.

Ainult metsad ei ole paksud. Ainult metsikult
jooksvad hobused ja pegasused ei ole paksud.
Ainult headusesse uskujad ja sõnakuulmatud
ei ole paksud. Ainult kirjanikud ja luuletajad
ja näitlejad ja tundjad ei ole paksud. Sinagi.

Stseen ühe lapsiku naise üsast, kui imik jätab
koputamata. Sein on ees ja seina taga on järgmine.
Milleks siis veel. Uudised on paksu probleemi
täis, kui viimane sünnitamiskõlbulik keeldub
paksust rahast ja paks sinikrae paksu mustas
ülikonnas mehega peab rämedat vestlust. Räme
on toon ja räme on foon ja räme on paksust
plastikust tool mille küljes paksudelt riigireeturitelt
küüsi rämedalt rebiti. Rämedaks kisub see seina-
tagune stseen, millele laps ei soovi koputada.

Vanem härrasmees võtab uuri ja uurib selle
metallist vardaid. Krimpsutab nina ja põlgab
ära. Rubla kurss on langenud ja dollar nutab
minevikku taga. Viimase tolmutormiga puhuti
viimane vili aia taha ja valitsus keerutab tühja
rämedust oma kodanikele. Paksult räme valitsus,
kelle esivanemate suust kostis rämedat looduse
ja lootuse pilamist. Vanem härrasmees sunnib
sünnitama viimase lapse viimasest sünnitajast.

Pärast maailma viimast sissehingamist tuleb
ka viimane ohe. Viimane äratus enne pikka und.