Tõuskem enne valget ja puhakem

Vara valges juba luhal 

teineteise kolmas silm

ühe mehe valge jumal 

teise mehe näinud ilm

põld see künnab ise takka

savi sööb ja vesi uhub

sadat soola sadat vakka

pisar kastab õhk see puhub

tänast tööd siis homse varna

pärast pidu pillerkaar

homse öö lööb päeva alla

meie elu salapaar

Minu hing on minu jumal ja temal on plaanis
täna sinuga õhtust süüa. Täna irvitavad ööd
meie hingedele. Meie hingame vastu ja juma-
latele omaselt kutsume päevi. Ja mida võtak-
sime me oma päevadega ette? Mässime valge
lina sisse ja paneme tallele. Sõidame unistuste
panipaika ja istutame maha. Kastame igal
jumala päeval ja kasvame koos nendega. Ja ühel
neist päevadest oleme nii palju kasvanud, et
mõistame öösiti ümiseda ja suikuda. Koos, sest
minu hing on minu jumal ja temal on plaanis
sinuga igavesti kasvada. Minu jumalanna.

Meie elus on enamat

Niiskete juustega naine. Punased pruntis huuled ja

tajudeta silmad. Pisarakujulised prillid, mille

klaasidel ohu märk – tume kogu sihtimas. Moment.

Klientuur kuulis rannalt karjatust. Potisoenguga 

mees väänas Fordile 100 sisse ja lahkus sündmuskohalt.
Selle soengu lõikas tema ema taignapotiga, jättis veel
sälgugi sisse. Äravool. Selle soengu all on udukuppel.

Naisel olid niisked juuksed. Nüüdsest punased ja
väsinud. Naine armastas seda meest. Armastas tema
soengut ja vahvust. Armastas ennast natukene rohkem.

Hommikuti äratas raadio 2 ja aatomkell. Ehitajad
kuulasid sakste suvelaule. Ehitajad tellisid õhtuti
viis õlut saekaatrimeestele. Õhtuti mindi koju kui
vedas ja taignarullidelt kuulati virisemist. Pärast
sporti vaadati uudiseid ja nähti potisoenguga meest
ja pisarakujuliste prillidega naist – samu uudiseid
mida nägime mina ja sina. Uudistes oli staatika.

Täna on segasaunas samad uudised aga võõraste
inimeste suust. Mõni nagu sina ja mina räägime
luulest ja mööblidisainist. Mõni nagu sina ja mina
räägime armastusest ja andestusest. Uuest kodust,
mis täitsa meie oma. Meie uudised on elust enesest.

Meie elust.

läbi linna jaheda
hõljuvad silmad ja pulbitsevad südamed

läbi linna jaheda kütavad varjud ahju
ja varjudel on sinu ja minu nägu

läbi linna jaheda
otsivad lapsed end taga

ja ees on sinu ja minu tulevik

tahame laulda laulu või rääkida lugu
aga puudub viis ja puuduvad sõnad

puudub mõte ja puudub idee
puudub põhjus ja puudub tagajärg

siis seisame ja maitseme õhku
katsume püksisäärt ja nihutame kontsa

peatame aega või punume paela
mille otsa riputame sildi tänan

eile polnud veel selliseid mõtteid

Uus tänav ehk vabaduse koefitsient

Vannitoa peegli ees hambaid pestes meenuvad mulle
ärkamise oodid. Hommikul kuulen neid kõige selgemalt.

Tõuse üles. Ringuta. Mine vannituppa. Pese hambaid.

Tõusen üles. Ringutan. Lähen vannituppa. Pesen hambaid.
Ja siis kõige udusemal momendil minu päevast tabab mind
mõistmine. Kes on selle hääle taga? Kes peletab mind eemale
kallimatest ja loob tegude taha võõraid tähendusi? Kes ässitab
mind enese ja omade kallale? Nad tahavad meile halba. Kas sa
siis ei näe, kuidas ta meid vaatab? Jää vait! Jää vait! Jää vait!

Kääpa jõe ääres loputab naisvaimulik ja vägine oma lapsi ja
iseend. Ta libistab soola neljale alustassile ja süütab küünlaid.
Väliköögi õhk muutub raskeks. Kaugusest kostavad helid ja
lõikavad nüri noana end meieni. Ta küsib minu kogust ja ma
vaatan tummfilmi läbi veealuse kaamera. Eemal põletab
patrioot oksi ja ehmub leekide äkilisusest. Blond kallim tõuseb
ja lahkub omadel põhjustel. Mina ärkan aastaid hiljem samal
tunnil ja päike joonistab varje mu näole. Varjud on väljas. Hüvasti.

Pannkoogi hommikutel kuulan ma enda üminat ja tunnen end
hästi. Vastutan mõjutustele allumise eest. Nähtamatud käed meie
ümber ja sees, kuid sellegipoolest lubasin sellel juhtuda ja
umbrohuna me ei hävi. Uskuda pole lihtsam kui olla leitud.

Uued tänavad minu elus toovad uued inimesed ja uued inimesed
on vanade nägudega. Uued inimesed tunnevad ära ja lahkuvad
õigel hetkel. Uued tänavad saavad uued nimed ja uued mälestused.

Uuel tänaval sain uue alguse.

Eile kuulasin ma värve ehk kuidas sisse murda.

Nad puhkasid end rahututel ja tundidel, mil mõni meist
hulguks üksipäini kõledas linnas võis olla murdosa üks-
luisus. Nad ei sobinud koju või tööle või kooli. Nad olid
oma üksinduses koos. Kaitstud eemaldumise vaibaga.

Kella kolmene rong puistas taevasse halli sajajalgse, kui
lapsed selle järel pressitud valuutat hangeldasid. Nad nägid
rongi akendest ja metsast ja kivid klõbisesid mitmendat
põlve sama viisi. Nad nägid kuidas viinamäe tigu oma
kodu otsis. Nad nägid pilvedes kujutlusvõime märtreid.

Nemad soovisid olla ükskõik kes, aga mitte tavaline. Nad
valetavad end eriliseks siin baaris, teadmata oma tõelise
erilisuse määra. Üks kostab naabrile plikast, kes ei luba
olla tõeline. Teine kostab noorest kutist, kes pettis. Valetas
või sugutas. Vahet pole. Petukaubaks jääb see sellegipoolest.

Mõnel on lendav vaip ja taskus paar tabletti. Mõni kogub
rikkust teiste üksindusest. Mõni särab teiste pimeduses, kuid
see sära on üürikene ja kõle. Mõni kommenteerib neid siin.
Mõni lahkub enne avamist ja ei vaata tagasi. Mõni tunneb.

Kodu on seal kus on süda. Kuhu jäi ööde lapselaul ja meelepett?
Vaaruvad tulevased vaaremad ja vaarisad. Sõimerühma artistid.
Värisevate silmadega otsivad ja värisevate sõrmedega kobavad.

Mantraks saavad sünged süngid ja apareivid. Kodubaarid ja 48
tundi magamatust. Nemad valetavad peeglitele ja usuvad need
akendeks. Lukustavad endi ees kõik uksed ja soovivad vabadust.

Nemad murravad välja enne uue kuu loomist ja löövad laineid.
Nemad söövad oma sõnu veel kordi ja kordi, kuid kõhtu täis
ei saa. Ja nemad teavad kõigest kõike, kui vaid leiaksid end.

Siin sa oled, mu kallis. Siin on mu südametunnistuse kõle kants.

Marmortornid kerkivad särama higist ja verest ja kõledatel
kantsidel on fotomälus oluline koht. Nad ärkavad varsti. Äratus.

Siga ja madu

Viskasin end pikali vana sigala katusele. Päike
pistis oma kuldse laka pilvekardina tagant välja
ja hirnus kosmilise hobuse kombel. Ma jõin viina
või õlut. Ei mäletagi. Ma lamasin, kuid meelemürk
mu kehas äratas vere ja kutsus liikuma. Ma sundisin
end lamama. Ärevus kihistas ja mullitas narri kombel.

Minu habe oli pehme ja valge. Minu rind karvutu ja
sündimisest märgiline. Minu Rapla turult ostetud kingad
olid näinud 5x4 aastaaega. Minu süda kutsus mind kaugele.
Minu südames oli miskit veel. Minu südame all. Minu peas
olid hääled. Minu joobumuses oli igatsus. Minus olid vaimud.

Siin sigalas surid meie esivanemad. Siin sigalas sündisid
ridadevahelised pattulangemised. Siin sigalas usuti lihalikku.
Siin keeldus minu isa väljapaistvast verest ja keetis suuri lootusi
parema tuleviku ees. Siin otsustas ta kasvatada mind teisiti. Siin
sigalas otsustas ta minust kuuleka röhitseja teha. Nuumata mind
jõuluks ja keeta mind elusalt. Siin sigala katusel irvitasin ma keedust
keeldudes. Sigadele pärleid peab iga siga ise muretsema või mitte.

Järgmiseks tundsin ma vajadust läheduse järgi. Kui ainult hetkeks
ja siis põlastasin tervet inimkonda ja püüdluste talletatud lootust.
Põlastasin veel lisaks armastust ja ema. Venda ja piigat. Kolme
apelsini ja "Uustulnuka kulmukaart". Jätsin käega kärbsed ajamata.

Veel suutsin ma hetke lamada, kui mürgist sai küte mu loojuvale
kehale. Alguseks sobis rätsepaiste. Alguseks sobis liigeste raksutamine.
Alguseks sobis pestitsiitide vabalt kasvatatud tubakas ja zig-zag. Ökofilter
ja rabedad huuled. Nendel huultel päevitasid süütute ja süüdimatute nais-
olendite suudlused. Nende huultega manasin ma sosistavaid silmi ja
tervitasin kalamehi. Õnge püüda on kergem kui lahti lasta. Kiss-kiss, 
bang-bang. Sellisena nägi välja joobumus sigala katusel seestpoolt välja.

Sellises veidras õndsuses ronisin ma alla ja tuigerdasin. Mu sammudes
kõlas kruus kui detsembrikülm lumi. Mu sammudes kõlas algallikas.
Mu kopsudes oli mälestus õhust, kui mahv mahvi haaval end surmale
parseldasin. Seisin reovee jaama juures ja silmasin seedivat rästikut.
Ma haarasin tal sabast vist ja korraks tõstsin ta kõrgemale tema usutud
väärtustest. Nägin tema silmi ja mind tabas äratundmine. Lahkusime heas
usus ja nüüd kardan ma kõigusoojaseid. Nüüd kardan ma end. Nüüd olen

õnnelik.

Loen kreeka tragöödiaid ja naeran. Loen anekdoote
ja nutan. Loen sõrmi ja unustan.

Kuulan sinu elulugu ja samastan. Kuulan lindude laulu
ja karjun. Kuulan vetevoolu ja kivistun.

Ütle samaväärne teadja. Mis on mu elul siis viga?
Mis kahestab kõik oleva? Mis keeldub ühtsusest?

Ütle teadja. Kuhu jõuab tee? Kust algab see?


Ühte ma sulle ütlen – keeruline keerutaja.
Ära mõtle oma elu raskeks. Ära kuula kurbade laulu.

Ühte ma sulle ütlen. Tagasi jõuame alati.
Teadja ja uskujana. Tagasi jõuame, et olla noor.

Ühte ma sulle ütlen.

13356112017

Teadusel on sinule midagi öelda. Jah, just sinule,
kes sa vabaduses tilgutad vett. Kuivad vihma käes.
Teadus ütleb: Võta end kokku. Usu või ära usu.

Tuhande aasta pärast kõverdavad põlvi tänased
kohtunikud. Tuleriidad võivad tõusta stratosfäärini,
kuid leegid peavad kord kustuma. Tuhat aastat.
Tuhat isiklikku paradiisi ja põrgut oled pidanud
läbi käima. Tuhande usu muutust hingama. Tuhat.

Sa paned oma pea pehmele padjale ja ringutad.
Lagi su kohal varjab tähti ja arvad end kaitsetuks.
Sa keeldud magama jäämast. Mõtted hoiavad
käest kinni ja mängivad ringmängu. Sa ütled oma
kallimale, et mõtted ei lase sul uinuda. Sinu sees
on mõtted – pane nad vaikima. Sulge uks ja aken.

Maga, mu laps, sest muidu magatakse sinu eest.
Nõnda nagu Ahasveeruse ukse ees. Puhka oma
lunastust. Valu on illusioon. Tunne end vabaks.

Maga, mu laps, sest muidu ei ärka sa eales. Ärka-
jatel on tantsuks samm ja sõnaks huul. Ärkajal
on teadusest mälestus ja looduse vaim. Ärka.

Jah, just sinule on see tunne. Palun ja tänan sind.

vesi naeratab sõrmedele villid
kisub ja vehib ja kisab kõriga
ühte rütmi

soomuseline veteisand siputab
sabaga mulle armastust
maade graafika sumbub sünniks
sumbub surmaks

vesi naeratab sõrmedele villid
pilves geelidega juuksed lehvivad
surm naeratab veele vastu

jõudude vahekord on muutunud

Muutes päevi ehk võrdlemisi anonüümne alkohoolik

Ühel kaunil päeval – sedasi võiks alata päris paljud teosed
ja luuletused ja mõni mõte. Mõtteid tegelikult algab meie
peades küllalt sedasi. Algavad nende näruste sõnadega, mis
teostuse asemel lubavad meil loota. Lootus – õbluke nagu
ta on. Mõne peas on nende koletute sõnade asemel vaikus.

Ja võibolla nii olekski õigem.

Reetur pöörab end paranoiasse vangistunult edasi ja tagasi.
Sõbralik käepigistus ja pikk tume käsi lööb noa selja tagant
minu viimaste roiete vahele. Ühel kaunil päeval jään ma ellu.

Ja võibolla ei oleks see õige.

Mõni hetk enne teavuse vahetumist istub minu rinnale üks
dimensioonide vaheline aurav olend. Räägib aga mina ei
kuula või olen unustanud kuulata. Valgetes kitlites reaalsed
ja nahksed tohtrid üritavad mind samuti hoida enda ürikutega
pilatud maailmas. Tunnen sügavat pettumust eksistentsi ees.

Ja võibolla pole sellel kõigel minuga midagi pistmist.
Võibolla, et on kõik.

Taastumisravi viib mind enesesalgamiseni ja ühel endiste
sõprade korraldatud peol näitan ma välja enda pessimismi
ühe varasel kevadel sündinud viiendat eluaega avarduva
suhtes. Tema näos puudus ilme. Tema kehast on jäänud
vari, kuid sellegipoolest ei pööra ma tähelepanu. Ühel kaunil 
päeval võtan ma ta naiseks ühes teises reaalsuses. Siin mitte.

Ja võibolla kahetseb ta midagi enamat.

Kodus loen ma raamatuid ja ilma  otsimata leian seoseid
enda eludega. Tänaval näen samadel päevadel ja samades
riites inimesi tegemas samu asju. Elu oleks nagu pidevas
ketramises. Pidev kordus aga igal korral midagi erinevalt.
Nad ütlevad, et ma sain kannatada ja traumadel on kombeks
luua segadust. Probleem pole segaduses. Probleem on selguses.

Ja võibolla polegi probleemi.

Keegi valges kitlis mees otsustab öelda mulle hierarhia ja mina
vastan kodu. Tema ütleb hull, mina ütlen tõde. Tema ütleb armastus,
mina ütlen tänulikkus. Tema ütleb ema ja mina ütlen sinu. Igatsen
ühte lonksu, kuid ta ütleb, et olen maagiline. Naine ütleb et olen
jumalus. Alkohol on tuimestav ja kobrutajate pisarakiskuja.

Ja võibolla tahan ma tahtmatult nutta.

Vahel seltskonnas tunnen ma end filmis olevat
ja pean nii mõnelgi korral pöörama pea poole
vestluse ajal, et öelda jälgijale no pun intended
või ma valetasin või true story (wink, wink).

Mõni üsinduse hetk kisub niivõrd külmaks, et
teen midagi sellist mis isegi mulle endale häbi
tekitab. Teen mõne liigutuse või ütlen midagi.
Mõni kord olen ma üksinduse jaoks talumatu.

Siis jällegi leian ma end võõrast situatsioonist,
need millega kohanemine tekitab õrna stressi.
Just sellist mis südamele sooja pakub. Just
midagi sellist, mis treeniks minu olemise lihast.

Just midagi sellist mis tooks mind koju. Koju.