Loen kreeka tragöödiaid ja naeran. Loen anekdoote
ja nutan. Loen sõrmi ja unustan.

Kuulan sinu elulugu ja samastan. Kuulan lindude laulu
ja karjun. Kuulan vetevoolu ja kivistun.

Ütle samaväärne teadja. Mis on mu elul siis viga?
Mis kahestab kõik oleva? Mis keeldub ühtsusest?

Ütle teadja. Kuhu jõuab tee? Kust algab see?


Ühte ma sulle ütlen – keeruline keerutaja.
Ära mõtle oma elu raskeks. Ära kuula kurbade laulu.

Ühte ma sulle ütlen. Tagasi jõuame alati.
Teadja ja uskujana. Tagasi jõuame, et olla noor.

Ühte ma sulle ütlen.

13356112017

Teadusel on sinule midagi öelda. Jah, just sinule,
kes sa vabaduses tilgutad vett. Kuivad vihma käes.
Teadus ütleb: Võta end kokku. Usu või ära usu.

Tuhande aasta pärast kõverdavad põlvi tänased
kohtunikud. Tuleriidad võivad tõusta stratosfäärini,
kuid leegid peavad kord kustuma. Tuhat aastat.
Tuhat isiklikku paradiisi ja põrgut oled pidanud
läbi käima. Tuhande usu muutust hingama. Tuhat.

Sa paned oma pea pehmele padjale ja ringutad.
Lagi su kohal varjab tähti ja arvad end kaitsetuks.
Sa keeldud magama jäämast. Mõtted hoiavad
käest kinni ja mängivad ringmängu. Sa ütled oma
kallimale, et mõtted ei lase sul uinuda. Sinu sees
on mõtted – pane nad vaikima. Sulge uks ja aken.

Maga, mu laps, sest muidu magatakse sinu eest.
Nõnda nagu Ahasveeruse ukse ees. Puhka oma
lunastust. Valu on illusioon. Tunne end vabaks.

Maga, mu laps, sest muidu ei ärka sa eales. Ärka-
jatel on tantsuks samm ja sõnaks huul. Ärkajal
on teadusest mälestus ja looduse vaim. Ärka.

Jah, just sinule on see tunne. Palun ja tänan sind.

vesi naeratab sõrmedele villid
kisub ja vehib ja kisab kõriga
ühte rütmi

soomuseline veteisand siputab
sabaga mulle armastust
maade graafika sumbub sünniks
sumbub surmaks

vesi naeratab sõrmedele villid
pilves geelidega juuksed lehvivad
surm naeratab veele vastu

jõudude vahekord on muutunud

Muutes päevi ehk võrdlemisi anonüümne alkohoolik

Ühel kaunil päeval – sedasi võiks alata päris paljud teosed
ja luuletused ja mõni mõte. Mõtteid tegelikult algab meie
peades küllalt sedasi. Algavad nende näruste sõnadega, mis
teostuse asemel lubavad meil loota. Lootus – õbluke nagu
ta on. Mõne peas on nende koletute sõnade asemel vaikus.

Ja võibolla nii olekski õigem.

Reetur pöörab end paranoiasse vangistunult edasi ja tagasi.
Sõbralik käepigistus ja pikk tume käsi lööb noa selja tagant
minu viimaste roiete vahele. Ühel kaunil päeval jään ma ellu.

Ja võibolla ei oleks see õige.

Mõni hetk enne teavuse vahetumist istub minu rinnale üks
dimensioonide vaheline aurav olend. Räägib aga mina ei
kuula või olen unustanud kuulata. Valgetes kitlites reaalsed
ja nahksed tohtrid üritavad mind samuti hoida enda ürikutega
pilatud maailmas. Tunnen sügavat pettumust eksistentsi ees.

Ja võibolla pole sellel kõigel minuga midagi pistmist.
Võibolla, et on kõik.

Taastumisravi viib mind enesesalgamiseni ja ühel endiste
sõprade korraldatud peol näitan ma välja enda pessimismi
ühe varasel kevadel sündinud viiendat eluaega avarduva
suhtes. Tema näos puudus ilme. Tema kehast on jäänud
vari, kuid sellegipoolest ei pööra ma tähelepanu. Ühel kaunil 
päeval võtan ma ta naiseks ühes teises reaalsuses. Siin mitte.

Ja võibolla kahetseb ta midagi enamat.

Kodus loen ma raamatuid ja ilma  otsimata leian seoseid
enda eludega. Tänaval näen samadel päevadel ja samades
riites inimesi tegemas samu asju. Elu oleks nagu pidevas
ketramises. Pidev kordus aga igal korral midagi erinevalt.
Nad ütlevad, et ma sain kannatada ja traumadel on kombeks
luua segadust. Probleem pole segaduses. Probleem on selguses.

Ja võibolla polegi probleemi.

Keegi valges kitlis mees otsustab öelda mulle hierarhia ja mina
vastan kodu. Tema ütleb hull, mina ütlen tõde. Tema ütleb armastus,
mina ütlen tänulikkus. Tema ütleb ema ja mina ütlen sinu. Igatsen
ühte lonksu, kuid ta ütleb, et olen maagiline. Naine ütleb et olen
jumalus. Alkohol on tuimestav ja kobrutajate pisarakiskuja.

Ja võibolla tahan ma tahtmatult nutta.

Vahel seltskonnas tunnen ma end filmis olevat
ja pean nii mõnelgi korral pöörama pea poole
vestluse ajal, et öelda jälgijale no pun intended
või ma valetasin või true story (wink, wink).

Mõni üsinduse hetk kisub niivõrd külmaks, et
teen midagi sellist mis isegi mulle endale häbi
tekitab. Teen mõne liigutuse või ütlen midagi.
Mõni kord olen ma üksinduse jaoks talumatu.

Siis jällegi leian ma end võõrast situatsioonist,
need millega kohanemine tekitab õrna stressi.
Just sellist mis südamele sooja pakub. Just
midagi sellist, mis treeniks minu olemise lihast.

Just midagi sellist mis tooks mind koju. Koju.

Maiselt ehk liha suretamine

Tänan teid lugupidamatu suhtumise eest. Võlts-
moraliseerijad ja uhkuseta eelarvajad. Kõndides
kasvab kilomeeter. Nuttes kasvab vaim ja langedes
kasvab kolm pisikest nähtamatut sündmust. Pidu.

Esimene – lunastus. Hetk enne tulist vaidlust
hea ja kurja dihhotoomia. Metatees ja sülekoer
sinu aulise daami keisrilõikel. Minu austus.

Teine – taassünd. Hetk enne ärkamist ja jõudude
vahekord on muutunud talutavaks. Tolerantsus
pole mõistmine ja sinu suletud pagasil lebab usk.

Kolmas – leppimine. Siit edasi tuleb midagi veel
ja veel ja korduses voolame sisse ja välja ja sisse
ja välja, sest tere tulemast inimene – Jumal.

Tere tulemast taevasesse kuningriiki. Palun edasi.

Korrektne korrelatsioon

pingutuseta võimaldab lapselik leidur end luua
pingutuseta pingutab mutreid ja polte lavatööline
ja nende naised
iha ja viha
tuli ja jää

sõnum kerkis mööda varbaid ja põlvi
ja kubet ja naba ja rindu ja kaela ja suud
ja nina ja silmi ja juukseid

jõudes vaikusesse

täiskasvatamatu ärkas lesena ja suri homme
täiskasvamatu seisis 27ndal oktoobril
lörtsis ja keeldus hingamast

sõnum langes üle pea ja sulas varvasteni

jõudes põrmu

jõgi voolas voolule vastu
seisis hetkeks ja voolas edasi

paneelmajade sügavikus vangistub nahaline
paneelmajade sügavikus

pimedus
pimedus

bass kostab illusioonist
üksik kivi hõõrub üksikut kivi
närv läks mustaks

illusioonist uskus täiskasvamatu end
illusioonist lugesid sa luuletust

nüüd ava silmad
nüüd ava silmad

illusioonist

Märgi mind turvaliseks

kell on märgid ja jada
soovunelm tantsulise sammuga
kell on vallutatud valu ja rõõm
enne sügavat und

märgi mind turvaliseks
suur märkimatu märkamatu
imeline tõus ja mõõn
tõmbejõud

märgi mind ellu

Klaasipuhuja õnn

toredatel klaasikarvakestel on soe
lausa kuum pikutada kellegi rakkudel
lausa uskumatult tõsine on lahutatud
klaasipuhuja kelle õhk on hingatud aastaid
enne tema sündi
ja aastaid pärast

keerutades ehib ta toruste suudlustega
vaase ja laekaid ja lampe

ja õhk on viimane asi millest ta mõtleb
enne tööd
ja pärast tööd

armastus ei ole tüli tema sammus
tema üksindusel pole veel nime
ja armastus on kaheks lahutatud
enne kokkujooksu
ja pärast

armastus on lapsekingades
ja lapsed on tõsiduse vaenlased

vaenlaseks saab veel elugi
kui kallis klaasipuhuja ei leia
seda haaret
enne und
ja pärast

unes näeb ta lehti langemas sinu õlgadele
ja ta küsib eneselt
kes kirjutab minust luuletust
kes kujutab mind ette

palun anna mulle õnnelik lõpp
kallis luuletaja
enne seda
ja pärast

Pühi silmad ja vaata

Valu paneb kanad ja luuletajad kaagutama.

– Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra



Päevade ja öödeta lagendikul pikutab visadus
ja igatseb tundmist, sest tundmisel olla vajaduse
valu, millest nõnda palju on kõneldud.

Millest on lauldud laule ja kirjutatud jutte.
Millest on nutnud sõbrad ja nutnud vanemad.

Päevade ja öödeta lagendikul pikutab luuletaja.

Kolm saart enne unustuste merd

Üksnes see, kes teab kuhu ta sõidab, teab ka, 
milline tuul on talle paras ja päri.

– Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra.




Plaanimata sõidavad merele rändajad ja tormis
kisuvad endilt seljast varasemad kaltsud,
et vastu võtta pakutav puhastus.

Esimesel rannal kohtavad nad nälgivaid
nädalapäevi ja varje, kellele pakutud almustest
jääb ikka väheks, sest kuidas rahuldada
pidevat nälga.

Teisel rannal kohtavad nad esivanemaid
ja näevad nende traditsioonide määndust,
sest iganenud rütm on parem kui muutus.

Muutus on kogeleja laul ja kokutaja õhk.

Kolmandal rannal kohtavad nad üksindust
ja ööbivad seal.

Sinna jätavad nad enda kehad ja tõusevad
unustuste merele.

Plaanimata said nende plaanid täidetud.

Narri kiitus on targa laim

Parem narr olla omal käel, kui tark teiste hääksarvamise järgi.

– Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra



Täiuslikkus on vaataja õigustus ja pimeda õndsus,
sest näitleja laval võib mängida ennast
ja siiski läbi kukkuda.

Kahtlejale saab osaks lõpetamata lugu, kui algus
on hinnang ja tõsine tõestab end narri mõnituseks.

Külmas jäätuvad ka viljakamad maad ja soolasemad mered.

Häbis tunneb kahetseja inimese sundi olla vähem
ja tasub piinaga kostitajale palveid:

Püha Isa, kes sa oled taevas.

Ennast kiitmast ta ei väsi, arvates et  kiidab loojat.

Üksinduses kuuldakse ainult ennast.

Võõrad ehk kõlblusest ja kaugemale

"Ühe üksindus on haige põgenemine; teise üksindus
on põgenemine haigete eest."

– Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra

Sõbrad tuttavadki võivad vigades ennustada võitu.
Võivad kõik kelle hing on laialipillamata ja õnnis,
sest õndsaile saab osaks pilvepiir ja tähesära.

Südamega silmajad naeratavad läbi pisarate, kuid
nemadki teavad rohkemat.
Et kodu on nende sõnas ja vastutulija – hämmastunu,
laseb hea maitsta ühel hetkel teise sees.

Et tusastele jääb kahetsus ja meelepete.
Jääb vaikimisest kostmine rääkijate vihaks,
sest nemad on julgusest nõretavad ja armastusest
pakatavad.

Tõsiseks kasvavad kõik, kes lubadusi andnud teistele.
Kurvaks – need kes usuvad.

Valetaja jääb siin üksikuks, sest oma üksinduses
näeb ta tõde ja vannub truudust oma väiklusele.
Kinnisilmi kolab ta öiseid radu ja otsib kannatajaid,
kelle põlguses supelda.
Kinnisilmi laulab ta oma laulu, kuid hääl kostab
nägijaist mööda.

Ja lapsemeelne tasa kaaluja võidab enese kui
vahvusega jätab täitmata kõik võõraste käsud.
Tundmata tundmused.

Võõrad – kõik peale tema.