Loomisakt

Selleta ei tule laulu, ei kosta lugu, kui meie
sündimatu sugu on juba jõudnud kostitada
pimeduse vürsti.
Ja sellest ei tule taevakaart, ei maismaalooma,
ning enamgi veel üht inimlooma,
kui juba on jõutud anduda nihilismi.

Sellest kõigest saab täringuheide, soovunelm
paksu mehe kõhus.
Saab puhitus ja tusatunne, saab meistrimehe
karastamatu raud ja uskumiste tõhusus.

Sellest kõigest lubas sündida olemise tunne,
et näriks tühjusesse augu, et vestaks
inglitõugu lastele.
Et vestaks jumalate ninanipsuks kõik tehtud
ja tegemata teod.

Oo süvikud ja kõrgustikud, ooh valehäbi
ja vaatenurk.
Sellest peeglist pidi vastu vaatama
individuaal, pidi rahu leidma.

Pidi kummutama müüti kurjusest
kui ürgsemast osakesest meie aines,
meie punases veres ja lihalikus keres,
meie armastuses, abituses, oletuses, lohutuses.

Sellest pidi tulema võit, jah võit, mis lubaks
teistelgi samastuda, kuid nüüd saab hoopis
taasloodud me tundmuste eskiis.

Me igavese laulu igavene viis.

Justkui tõlkes

on lossid langend ammu põrmu 

ja saladustes hõjuv oaas 

on kujunend me isetõugu

tunde üleküpsend roas

isemoodi meelituseks 

laksutanud lõugu

ehk laksutanud tiibu

või sooritanud kvintetti

mu lapseohtu triibud

ruum ajas tesseraktki

puhkab kosmilises ruumis

sõitleb enesega tuhat

ja tuline on hingepada

kus küpsend meiemoodi sugu

ja soost sai kadakmarja 

varjust peenikestki lugu

mu lapsed tuletatud meelde

laulu jätkuks pausil

soolest tirit pillikeele

oh mil võiks keegi kustutada

tuleratta vihapursked

aasta aastalt lukustada

pimedusse üksluiselt

selle tundmuste tundmatuima

hetke mil astjas

pajuoks ja valge või

mina kes ma kõige selle

pühiks maha ja kostaks:

täna ma puhkan

Kronos

Mitu kevadet oled lasknud minna ja kostnud:
Küll tuleb minugi aeg.

Millal siis, kui mitte praegu, sest kas pole aeg
mitte sinust enesest, sina ise, ehk lausa sinu
tulemus, sinu olemus, sinu minevus.

Või pole sind sootuks ja aeg on virvendus eluvetel.
Või taustamürana räsib sinu olemine teiste hinge,
kui soovid sinagi lasta armastusel kõige vastu,
kanda sinu tulitavat verd läbi ummistunud veenide.

Enam kui veel sajab korstnast sisse vett, sest ahi
on kütmata.
Enam kui veel mängivad teised seda mängu
ja sind pole kutsutud.

Enamgi veel.

Täna algab sinu tund, kui tõused üles
ja vaatad kaugele horisondi taha.
Pilk ette ja taha ja üles ja alla.

Täna oled enamgi veel, kui aeg – oled hetk.

Uduna jõel

Ka valguses on valgeid varje, mis tumedatele
vendadele jäävad mõistmatuks oma
üksildase sumbumisega.

Inimenegi oma kauguses elusaga muutub elutuks
ja imestab olemise raskuse üle.
Inimenegi soovib valge varjuna sumbuda,
sumbuda teiste sisse ja olla mõjutatud.

Soovib sitsida keelatud vilja järele, sest keegi
targem oli kostnud kenasti.
Soovib raskete küsimuste esitamise asemel
saada kergeid vastuseid.

Soovib otsida end iseendast, mõistmata
oma sära ja kulutades sellega väärtuslikuma kõigest –
elamise.

Kallis inimene, sa lihalik kest oma iidse vaimuga!
Miks sa nõnda soovid leida end enesest eemal?
Miks sa varjad end tunnete ja salasoovide eest?

Aga tema ei kuule, sest temal on tegemist tänase päeva
homse varna riputamisega.
Sest nalja saab selle kulul, kes laulab hetkelist laulu
ja tantsib elutantsu.

Veed on vaikinud ja tuhamäed suitsevad.
Kallastel istuvad hallide silmade taga mornid kujud
oma ritvadega ja popsivad piipe.
Piibutuhk on tuule kanda ja piibumees on aja kanda.

Teisel pool jõge seisab marus koer, silmad tulitamas,
nagu lubamaks punast ja kuuma.
Tema karva ei kanna tuul ega aeg.

Nähtamatute aerudega hõljub jõe kohale udu
ja kannab endaga last – kõiksust.

Teadlikuna võivad piibumehed tõusta ja muutuda tuhaks,
mis kandub meiegi akendele ja meeltesse.
Kandub meiegi meeldetuletuseks olemusest
ja ühest lapsest udus sääl marukoera ees.

Üks lugu veel ja kusagil kõlab kell.
Üks hetk.

Jäise kevade tuules

Usina sipelgana vean su ette ammu unund tõe
ja palun ainumast pilku sinu tähtsust täis näost.

Nii ootamatud on su päevade viibutused,
kui krambid meenutavad emadust.

Kui veen su otsmikul meenutab sugulisi lõppe
ja allapoole surutud suunurgad
saavad mälestuste varapanga kaunimaks ehteks.

Ooh sind varatut ja üksildast.
Ooh sind lamades sammujat.

Nõnda selgeks saab sinu uskumiste taak,
sest ennast väidad leidvat pärast tuhande öö lõppu.

Enne kui saad nopitud kellegi teise poolt.
Keegi kelle lakk läigib hämaruses.
Keegi kelle kabi väärib tunnustust.
Keegi kelleta saaksid tunda üksolemise iha –
seda lämmatajat.

Saan sind nautida ainult minevikus,
kui torm on möödunud ja säilinud on veel viimane
leppimine, siis saan öelda tuulde kõiki neid
ütlemata sõnu.

Aga kord sain sind kummardada,
vihkamist täis ja tundeküllane.

Enam mitte.
Enam mitte.

Tuleb tuhat ja tuline

Tsinkjas taevakaar tõstab hiliseid jalutajaid kõrgemale
kõigist enese kootud kurvavõrkudest.
Kuu vaatab päikesega tõtt
ja arutlevad kõige selle üle, mida meie ei näe.

Ja meie ei näe, sest oleme pimedaks tõestatud.
Oleme otsinud vastuseid väljastpoolt,
kuigi võime tajuda otsmikuga neid teadlikkuse särinaid.

Isegi mateeria on ruumi ja ruumituse kooslus.
Isegi tunded võivad otsida pelgupaika kivinenud südameis.
Isegi kaua olnud võivad lapsekingad jalga lükata
ja naiivsusest pakatada.

Sõdurisaapad on nurka pandud ja kaminas laksub
aastaid juba erkpunane leek.
Kasemahl nõrgub haavatutele, kui mehed
embavad oma naiselikkust.

Naised on emalõvidena valvel kõigil neil trepimademetel,
kus on toodud ohverdusi esivanematele ja rahvustele
ja riikidele ja ainuvalitsejatele.
Nendelt treppidelt seadsid sammud ellu
lambukesed hundinahas.
Nendelt treppidelt tõusid lendu kaarnad ja tuvid
ja uskumised ja lootused.

Ümmargusest saab kandiline ja kerast saab lapik.
Pojast saab isa ja tütrest ema. Oi kui kena.

Ajastute närv on püsti

Kivita on kergem

Ööd on nii valged ja uni ununeb sootuks.
Nendel öödel vestlevad armunud
tähti täis kehadega üksteise sisse sulandudes.
Nendel öödel sulab vee piir taevaga
ja oleks lauslollus jääda põlvitama vääritute ette.

Isegi väärikas olemine oleks lauslollus – seda ma tean.

Tõeline oleks isa- ja emamaatu, oleks hirmu ja vapruse
piiririik.
Oleks üksinda või mitmekesi suitsevate varemete vahel
minevikku tuhast manada.

Oleks tasakesi süütuks langeda.

Sada sammu põhja poole lubab häid endeid
ja piisk põsest otse kuumale pliidile kustutaks
soolatüügaste asemel pimedad nurgad ja ööd mis pole nii valged.

Selle saja sammu jaoks oleks vaja mitme mehe rammu
ja valges kleidis näitsikut – blondi.
Meheta vikatit ja särtsuvat tusatundi.
Valeta ilmet ja sünnita surma.

Mida kõike oleks vaja, et anda kivikujudele võime ärgata
ja elada ehk ühe tunnigi nendest valgetest, valgetest öödest.

Nendest öödest mil uni ununeb sootuks.

Üksiklane

Kõigele sellele vastukaaluks tõstetakse päid.
Seda tegid ehk sinagi, kes sa vahva lapsukese
kombel end lased käest tirida ja imestad maailma
suuruse üle.
Imestad neid teisigi kortsutatud kuklaid
ja klaasistunud silmi.
Seda teebki olemise jahmatus.

Ja kui sa siis kõndisid mööda tuisuseid talveteid
ja suviseid liivaluiteid.
ja kui sa hingasid sisse sõõm sõõmu ja tunne tunde
haaval neid nähtamatuid osakesi, mis võisid lubada
hingehaavadele ravi.

Ja kui sa seisid korra ja enamgi endast tähtsamate
tähtsusetute ees.
Siis mõistsid sa ühena sellest reaalsuste mängust,
et vabadus on teeseldud paratamatus.

Et tuhandeid öid tagasi teadsid sa ette oma surma
ja sündi ja surma ja sündi ja surma ja sündi
ja nõnda edasi, kuni hing kostab: Aitab!

Aga seda pole veel juhtunud ja mõnel tusasel
hommikul tajud sa põhjust.
Kui talv on suvele sisse sõitnud või kevad
kostitab laulatustega, mis pole sinu.

Aga seda pole veel juhtunud.

Kõigele sellele vastukaaluks tõstetakse päid.
Nagu sinagi tõstad päevast päeva,
sest kõik langeb ikka ülevalt ja kergeks saades
tõuseb sinna.

Tõuseb ajatusse valda.
Tõuseb läbi värviliste pilvede, mis kõditavad
tema tumedaid aineid.

Sinagi oled värviline ja kõditad.
Sinagi oled üks ja ainus.

Võta vabalt

Pole kaua näinud loojuva päikese kuma.
Olin pikalt noil radadel sääl kumavas olus.
Olin pikalt esivanemate tallatud radadel.
Täna naudin pikka perspektiivi. Nii pikka.

Joon mahlaka tee. Söön terve pool kilo
viinereid. Mälestused. Rebin naha päevi-
näinud kehalt. Päike. Rebin end kestast
välja ja vaatan linnu silmadega ja kassi
silmadega. Vaatan sinu silmadega. Jah.

Viskan põske veel viimase viineri. Otsustan
tuuleks hakata ja tulla su seelikut kergitama.
Tulen sosistan sulle salasõnu kumavast olust.

Võib just olla nii, et tulen purunenud foorina
ja meelitan su keset teed. Liitu minuga.

Võib veel olla nii, et ajan su ekstaasi. Ooh.
Põhjusega tuleb sinu sisse tung ajada jalgu
harki ühe joobes luuletaja ees. Õitseaeg.

Ja siis sünnin mina taaskord sinu embusesse
tundes iha su puudutuste vastu. Kullake.

Kas ema südant tunned sa?

R&M

kõik ütlesid kooris: jää vait
ja ma ei jäänud

ei jäänud palava päeva tõttu
mis oma pirnilaadsete higiniredega
minu nägemist varjutas

ei jäänud jaheda sisemise juti tõttu
mis ahvatles mind keelt laksama

ei jäänud isegi sinu vaikuse tõttu
kes sa ainukesena koorist välja jäid

meie koor ütleb sõnu teistlaadi
ütleb sisemuses – sääl teispool lahte

ütleb: wubba lubba dub dub

enesega lepituse otsimiseks on küllalt
põletatud kopitanud riideid
ja vanu armastuskirju

on küllalt peegeldatud mõistmatust
on küllalt sepitsetud salaja

ja loitsude ning koerapöörirohu saatel
on ehakumas valamutesse kallatud

nii punaseid kui kollaseid rohte
nii rohelisi kui siniseid

peeglid on seatud vastamisi
ja põletatud on viite küünalt
nende ümber

kõik valgemast valgem 
ja puhtamast puhtam
olgu siinsest ajast ja ruumist
minu olemise parimaks seltsiliseks

nõnda sünnivad igapäeva vandenõud

034 – ailaavjuu

koputus ja krabin ja vaikse vihma sabin
ja unetus ja uni

kosutus lõi valla eluõie
ja sealt kogub nektarit üks ...

üks kogus elurõõmu
voolujoonelise pudeli põhja
ja pani selle seisma aknalauale
kevadise päikese kätte

maitse on lääge
maitse on kibe
maitse on hapu

valgete säärte välkudes
keerab suitsu pügatud peaga leelotaja
ja tunneb sees keerlemas
päevade ainulaadsemat
päevade ükskõiksemat

mida vähem kriipse
seda detailsem pilt

homme tuleb äikest

mööda jõe peegeldust libiseb
siiamiks pooldunud lodi

pisikesed kehad oma määratute vaimudega
laotavad südamekristalle lambanahast tekkidele
ja imetlevad elamise sära

taevas laotab oma tähti täis teki hämaruses
ja hoiab oma kallist tunnet – inimest

hetk – ajavool on jäänud seisma
ja pisikesed kehad maigutavad kaladena suid

unenäolisuses nukkuvad need kehad
ja löövad järgmisel hetkel lahti tiivad

mis kannavad neid ööpäeva lasteks – lodjalasteks
need tiivad kannavad elamise poeesiat

kuulake kuidas kostab vaikus
kuulake kuidas täidab õhk kopse
kuulake kuidas kajab südamete koor

need olete teie – igaviku lapsed.