Ehe ja hea

Mina ei taha,ei soovi olla üks neist uduste
silmadega vennikestest seal trollipargi lähistel,
kussutamas käterättidest pampu oma süles.

Mina ei taha, ei soovi olla see prussakas su
vannitoa seinal, kui askeldad seal oma
ihupesu kallal.
Kui loodad ja soovid seal peegli ees oma
hinge- ja südamesoove.

Mina ei taha, ei soovi olla see räpane vanamees,
eiteakust, kes Maximas näperdab oma
viisaastaku plaani järgi pesemata kätega
puu ja juurvilju.
Näpib ja siis need südantõõvastava rahuga
tagasi paneb.

(MMMMMMM kui ehe ja hea)

Jaaaaa, ma nii väga ei soovi.
Jaaaaa, ma nii väga ei taha.

Mina ei taha, ei soovi olla see monument,
mida plaanitakse ja juba alustatakse,
aga siis kunagi oma kohale ei sätita.

Ei taha.

Mina ei taha, ei soovi olla see
taskuid täis mantliga, lõikamata juustega,
avalikus kohas psühhoose ja tõmblusi
tõrjuv narkomaan, kes viimati oma
erektsiooni lapsepõlve pildi pealt nägi.
Seda nii koledal kombel nutuga taga
igatsema hakkas ja end selle tõttu
Olansapiinist surnuks sõi.

Mina ei taha, ei soovi olla see üksik luuletaja,
kes kirjutab oma viimase 20 aasta
kurbadest armukogemustest.
Naeratades seda laia
naeratust, pisarad mööda põski nirisemas.

Mina ei taha, ei soovi olla õel ja viril.
Selline siunav, kiunuv inimkrants,
kellel on ahistav peremees
ja kes süüa saab ainult korra nädalas.

Ma tahan rahu ja vaikust.
Ma tahan elu ja armastust.

Tahan olla see tuules kiikuv nisupõld,
millel kombain sügaks pinda.
Millel loomad ja linnud oma palakesi
leiaksid ja pesasid ehitaksid.
Suguohkeid ohkaksid.

Mina tahan olla see viimane šokolaadi
tükk, mis lahkesti sõbrale või kallimale
kingitakse, seejärel enese sõrmedega
keele peale sätitakse.

Mina tahan olla need liblikad
armunute kõhus.
See kaunis segadus hinges.

Mina tahan olla õhk mida sa hingad,
et oleksin alati su sees, kõrval, ümber
ja kohal.

Mina tahan olla su igatsus.

Ja kunagi, kui morbiidsus kauniks muuta,
tahan olla su kirstu baldahhiin,
et sul igavesti hea ja pehme oleks
minu peal puhata.

Ja kui soovid hoopis põletatud saada
peale surma, võin ma olla leek, mis
su keha limpsib, et me koos saaksime
kõrgusesse tõusta.

(Tsssshhhhhh)

Ohh hõissa

Valged linad loksuvad tuules ja kõik on tasa,
sest minuteid tagasi käis ta mööda, käis läbi.
Kõik kuulsid, kõik tundsid.

Kokku nässerdatud kommipaberid krõbisevad
taskutes. Põlveõndlad on liigse soola
pruukimisest teravat valu täis.

Aga ükski hingeline ei tee piiksugi.
Ükski külaline ei julge, ei taha.

Hiljem laua taga sosistatakse tõtt.
Harjutakse.
Lauad on kaetud soolaliha, Krakowi vorsti,
kange viinaga. Pitsid ja karahvinid läigivad.
Mõnedel pitsidel on punaste huulte märgid.
Mõnedel saiatükid. Mõni on purunenud.

Aga nüüd ei julge keegi tõsta ainumastki
pitsi, ega kahvlit, ega nuga, ega lusikat.
Tõde kõlab juba mõneti häälekamalt.

Keskealiste meeste õllekõhud kannavad
lauda. Naiste ära imetatud rinnad puhkavad
taldrikute vahel.

Kõik on valgest valgemgi.
Terve ilm on nüüd tõde täis.
Soolatud õndlad raksuvad nüüd
tantsu saatel.

Ja vaikus otsib oma koha uute
pulmaliste juures.
Ja valgeid linu loksutav
armastus paneb vaikima
ja pitse langetama.

Paneb inimese värisema
ja tõde sosistama.

Armastus teeb seda kõigiga.

Soojade südamete paraad

Päike on hakanud madalamalt käima.
Meie aga intensiivistusime.
Silmad on pärani ja suvelõpu pruunistunud
õlad on katmata vastu raheroosku.

Päike on hakanud madalamalt käima.
Aga mitte meie.
Kõrgustesse oleme tõstnud oma pead,
kaelad on nii kanged, aga varsti on
kõikjal nii suured hanged.

Nii suured hanged, et lapsed ei ulata akendest
ula peal olevaid krantse nägema.
Ei nad siis tihka isegi sääritud kirsadega
enam lumes tallata.
Ei nemad soovi karupükse, ega villasalle,
ega kombinesoone, ega käpikuid.

Ega soovi meiegi enam.

Soojade südamete paraad –
sellega sulataksime rajad.
Et lastel oleks minna ja olla.

Millal meie küll olla saame?

Suiguvad südamed

Meie ei olnud ju need naabri-venelaste moodi,
kes õhtuti trampisid ja karjusid.
Sina ütlesid selga sõnaga, meie oleme külmad
Eesti hinged.
Sina ütlesid veel selgema sõnaga, et keegi ei
suuda mind päästa, kui ma ise seda ei tee.

Aga kes siis sind päästab?

Nüüd oleme siin ja seal, ilma peal laiali.
Hellitusi jagame öösiti jahedatele tekkidele.
Suudlused kirjutame paberile, justkui templid
tuleviku tarbeks.

Aga kes siis sind hellitab?
Kes annab suud?

Meie ei vajanud teisi, et endid realiseerida.
Et uskuda uskumatut ja naerda seni,
kuni nutt saab valla.
Meie kannustasime üksteist.
Sinu präänik on nüüd päikese käes
tuhmistunud.
Sinu piits ripub koridoris.
Ootab narmendavaid hingi.

Aga mina ja mina ise läheme nüüd
kätest kinni. Prillid on puhtad
ja sära palgel.
Sa oled siin ja seal eemal.

Aga mida sa mõtled?

Tasa sõuab laevuke udunõlvalt alla.
Tasa astub tallake murumättalt
ja tasa, nii tasa, suigub südameke.

Suigu, suigu lapse hing.

Hakatus

Peale seitsmemagajapäeva tulin ma koju
ja istusin tundide viisi selle ühe ja sama koha peal.
Kui lootus oli juba lõppemas
ja tagumik plekiliseks kiskus, mõistsin midagi –
meie kirg on leek, mis toitis meid,
aga leeki ennast peab ju samuti miski toitma.
Kas sätib halud alla mõni ammu lausutud meelitus
või armuavaldus, kas ehk kütab viimase polstritüki
turmatules see ihaluse nostalgia, see meeliülendav
pilt sinust alasti voodis ringutamas.
Või paneb meie armastuse
krematooriumi kärssama üks õige ja hea keretäis.
Selline mitte-just-füüsiline keretäis,
kus neelatusi ja lurtsatusi on rohkem kui lauseid endid.
Kus pisarate soolasus on võrreldav Surnumere
lonksuga. (Ka meie sisse jookseb 29 väävlijõge).
Või istuvad meie leegi ümber tuhat inglit
ja küpsetavad vahukomme pulga otsas,
nagu mõnes USA coming-of-age filmis.
Ja nende inglite öö on igavene ja külm,
pole imestada siis, et lõket sellel parajal
pruunistuva-vahukommi-temperatuuril hoitakse.
Parem oleks ehk isegi, kui meie leek oleks
volbriöö tuli ja nõiad ning miniatuursed saadanad
selle ümber oma võlutatsu tantsiksid
ja oma kapju kokku klõbistaksid ja
leekides oleksid nende samade tuhandete inglite
näod, kõik valugrimassides. Missugune vaatepilt
see oleks. Aga ma vist arvan, et meie leek on hoopis
see säraküünal kaks aastat tagasi, kui me liiga täis
või pilves olime ja saluudi ost perse läks.
Säristasime seda küünalt, samal ajal üksteise kuukaare
silmades seda lootust nähes, et ehk seekord
ei kuku need lubaduste rasked ja vettinud sõnad läbi
meie usalduse mädanenud põrandalaudade.
Aga mis seal ikka. Hea, et vähemalt leekis.
Kus mu tulemasin nüüd jäigi?

Sa oled reedene grill-liha,

mis üles soojendatud,

hapukas marinaad teeb keelele liiga

aga pipar ei lase mul mõista,

et oled halvaks juba läinud.

Sisimas ma tean, et siit head nahka ei tule.

Söön su ikkagi.

Olen varemgi söönud halvaks läinud liha.

Mu magu on treenitud.

Aga homme ägisedes voodis,

mõtlen, et maitseelamus oli,

on ja jääb.

Haigutajad

Meid empaatiavõimega inimesi
ja need teised psühhopaadid ja sotsiopaadid
ja kärnakoorijad, hingesittujad, muidusööjad,
varanurijad, laibahoorajad, valesallijad,
pesapunujad, armunurujad.

Pikk nimekiri libapatustajatest.
Pikk, pikk nimekiri meie kallitest ligimestest.

Kõigi nende inimeste hinges on üks tiik,
selle tiigi keskel on üks saar,
sellel saarel on üks sabatäht.

Ammu langenud.

Kõik see sära saab kord...

Aga lahkumise tund sai löödud

Sellel ilusal päeval, mil hommik oli karge,
ma viskasin hilbud seljast
ja kutsusin sind tantsule augustikuisele
nõmmele.
Kutsusin sind hingama varaste tundide
üksindust.
Kutsusin sind leidma vaikuse,
sest lootsin seda nõnda isegi leida.
Sest lootsin end tantsida vaikseks.
Hingata ära.

Hingata sinu rütmis
ja tunda su jahedaid sõrmi.

Meie ruumil puudus aeg
ja taevas keerutas end meie kohal
tähti täis.

Kui oleks meid neelanud see hetk
ja sulatanud ühte.
Kui hommikud olnuks igavesed.

Aga lahkumise tund sai löödud.
Pakkisin sulle mälestuse kaasa.

Selles tantsime igavikku.

Ei hoolinud ma endast ja teisedki kaotasin ära.
Ma olin liiga pahur, liiga nälgas, liiga pime.
Mul paistma hakkas paradiisi värav.
Jah, see oli üks liiga suur ime.
Jah, ma karjusin vaid ühte nime.
Ma olin väsinud, ei teinudki kära.
Veel elad? Veel armastad? Ehk lepime?
Veel mälestusi ja soosingu sära.

Tunamullu langesin roogu.
Tunamullu võtsin ma hoogu,
et öelda sulle tasa ja targu,
et meie ei iialgi hangu.

Abielumerele

Tean kaldale uhut on meelsadki neiud
ja mehed on räpased
jah räpased indiaanipoisid
nad uudistavad valget nahka
itsitavad puude varjus
ei kasvagi suurteks
ja need meelsad nii meelsad neiud
on hädalised
merelt nad tulid kodu on kaugel
ookeani taga
nende palved on häälelt hõbe
ja indiaanipoiste hütid on räpased
ja kõduhaisu täis
ja nahku ja tossu ja kuivatatud liha
aga sinna viiakse need neiud
et toibuda ja uudistada veel lõkketule
valgel neid valgeid nahku
neid sillerdavaid sooni
aga neiud tahavad tagasi merele
tahavad ookeani taha koju
tahavad indiaanipoisse kaasa viia
teha koduseks
teha inimeseks
sest kõlblus ei luba elada hütis
õige indiaanipoiss
peab olema hoopis eurooplane
võõral maal niudevööta
higistama talvel ja külmetama suvel
ei tohi itsitada puude taga
vaid kummardades paluma tantsule
vaid meelsad neiud meelsatena hoidma
nii ehitavad need indiaanipoisid
ise oma laevad
need vee peal kiikuvad kirstud
et päästa neiud
et langeda ära oma teelt
et abielumerele ja ükskord
ehk jõuda tõotatud maale
sest need meelsad neiud tahtsid ju koju.

Üks vahast lembeluule – lugeda varjus

Saab vahast  varsti jälle inime
on lootust ehk minulgi
kaua ma ikka siin sulan
pean end laskma tahkuda
su kuumuse sulgen metallvoodri vahele
ja lähen naudin jahedat pärastlõunat

ennegi on need pärastlõunad olnud
tahkuvate meeste päralt
ennegi on kellegi jaoks päike
pilve tagant välja tulnud ja sulatanud
värske mehe
ajanud ta tuppa pimedasse nurka
armastusluulet kirjutama

ohh seda kuumust
neid päikesetorme
neid seiereid tagurpidi väntajaid

naised naised naised
meie kuumus meie päikesed
minu seierid on täitsa pilla-palla
tegite tormi minus
tegite minust tormi

minu päike paistab kardina vahelt
ma tean ta on seal piilub ja meelitab
vaatan ilmateadet ja elan ainult pilvistel päevadel

ei mind sulata enam keegi.

Sügis tuli, tali järgi

Siis saabuski sügis. Su meelest on ajand.
Ei leia ma und ja värisen ammu.
Ei kolleta lehed. Ei varise majad.
Kui porised loigud nüüd püüavad sammu.
Taas tulevad hallad kui kuuma on vaja
ja käpikuis sõrmi saab kastetud leeki.
Taas kordub üks sõna, üks räpane kaja.
See vorm ja kuju, ehk kuulaks nüüd keegi.
Kui tardund on meel ja kell lööb kolm,
siis lendabki kaas ja plahvatan valla.
Kui toast on alles vaid tuhk ja tolm,
siis lõpebki kõik ja annan ma alla.

Energeia

Ütle mulle, kas pead meid endiselt kahetipuliseks Iremeliks.
Ütle mulle, kas loed siiani Verschiebung der Kontinente´t.

Mina aga üritan panna enda Mina kohtuma enda Varjuga.
Mina aga üritan kuulata oma anima salasosinaid.

Sa räägid, et olen lummatud binaarsest nomenklatuurist.
Seda loomulikult, sest ladina keel pidi füüsilise keele
romantiliseks kujundama.
Sa räägid, et salaja paned sa äratuse öösi, et minu
uneluses pomisetud lauseid talletada.
Et ma ikka jääksin sinu mälestusse ja mitte ainult
ärkvel lausutud sõnadega.

Mina ei suuda ära imestada sinu veidrusi.
Mina hakkan vaikselt mõistma, et oledki minu anima.

Ei usaldanud enda meeli ja olin kindel,
et sa oled minu kujutluste vili.
Laususin isegi kõvahäälselt Kanti tsiteerides:
"was mit den materialen Bedingungen der Erfahrung
(Empfindung) zusammenhängt."

Niivõrd palju uskusin enda hullumeelsusesse.
Niivõrd palju ei lubanud ma endale luksust sinu näol.
Niivõrd palju unenäolisust.
Mask maskil.

Energeia – olid sa ilmsi?