Jaanil oli mardikas ja temal oli unenägu

Suitsupahvakad rebivad õhku
ja naer katab seinapragusid
kui pudelite tinin annab aimu
valla löödud pillerkaarest

sandaalide kummisahin
ja keeva vee mulin
kostab alt orust
kui jaanipäev võtab mõõtu
tugevaimategi eestlastega

kes on pikem kõigist
kes on targem
kes on kenam
kes on täitsa kännis
kes lasi terve pütitäie šaslõkki
lihtsalt leekidesse
ja kes kabistab nüüd
neidiseid

ja järsku oli lihtsalt jaanimardika
suveööunenägu

krõbista nüüd vaikselt edasi
salamisi salakannel
krõbista nüüd näkku und
ja anna oma armuvanne

jaanipäeval kõik on koos
täies hoos
selle luule sipelgloos
jälle.

Vanaldane kuljusmeister

Olen vanaldane sinu pehmuse lembusega

näljasena nõrkemas kordumatu embusega

kuljustena helisen läbi vöötraja

sinu juurde kirja paneks aja

olen vanaldane sinu parukabaretis

olen krants su kodu ümber ketis

kuljustena helisen läbi iga une

kuniks läidad minu luuletule

olen vanaldane pahempoolne vasemalt

kõneta mind ehk veidi tasemalt

kuljustena helisen su sisse

kui mõtteid ajad liiga ellipsisse

olen vanaldane liiga üksi täna

kuljustena helisen ma varsti ära.

Rändleja

Valge kassiga akordionimängija
tatsub ühelt jalalt teisele
ja kurnab oma nukrat pilku
maas lebava kaabu poole

kass on kohale transporditud
punu-korviga mille kollakas toon
kattub tärkava loodusega
ja mille sisse ta külma
eest peitu on pugenud

akordion lõõtsutab kui viimsepäeva hobune
ehk isegi pruuskaks kui hing sees püsiks

viisid on tuttavlikud
sammaldunud ajukoorde
ja rahvas voolab mööda
nagu ühtlane jõgi

voolab ja unistab

mees mängib selliseid viise
et keegi ei saakski peatuda
kõik upuvad tema loomesse
igaühe kujutelma kaunistavad helid

üle päeva käib see mees ja kass
mängivad oma viise ja kõik kes raatsivad
kuulatada saavad pagasi mida on kergem kanda
kõigest muust
pagasi mis võib taltsutada ürgse viha
või äratada ellu kallimaid
pagasi mis saadud kingitusena

sest kaabu on iga päev tühi
aga ega see teda ei morjenda
ka tema saab osa millestki jumalikust

looja on siin loomas üle päeva
ja kui kevad venib suveks
venivad ka viisid

mõnel päeval istuvad kohalikud kodutud
mõni pink eemal ja suitsetavad
kokku kogutud konidest leheplärusid
varrukast kallutavad külmarohtu
või kesvamärjukest ja mõtlevad
rögisedes ilusamale elule

kõrval on patrullivad politseinikud
kes isegi ei märka avalikku pruukimist

vulgaarsed teismelisedki unustavad oma maailmavalu
ja hetkeks mõtlevad kellegi teise peale
tunnevad et keegi ei jälgi neid
ja keegi on ikka teine

linnud unustasid oma argised vestlused
ja aitasid komposeerida
niivõrd reaalsust moonutavaks
muutusid need esitlused

ja ühel hetkel avastasid jalutajad
et ei ole akordioni mängijat
ja pole ka kassi

linnud vaikisid mitmeks päevaks
teismelised pugesid oma ekraanidesse
ja tundsid silmi jälgimas
patrullijad rebestasid kodutuid
ja seal kus tühi kaabu istus
oli nüüd suur eurokuhi

valget kassi silmati mõnigi kord
aga tänavanurgad
põõsastikud ja rahvasummad
ei lubanud tal kassina kunagi püsida

või oli see täiesti suvaline kõuts
keda kuulsusejanu imiteerima sundis

mõnel korral arvati nägevat ka akordionimängijat
kes jumalusena läbi linna hõljus

või oli see Tartu vaim.

Rehe ja pärna vahel

Vana Pobeda on ruske rooste all
vana Madise paekivitalu varemetes
toomingate helluses

kükitab seal ja meenutab ülanaabrite
peremeeste sünnitusmajast koju toomist

kükitab ja vestleb oma krigin-nagina
keeles kõrval kepsleva jänesega
kes eelmisel aastal oma elukoha
reheahju varemete vahele tegi

vestlevad aegadest nüüd ja enne
kui tuul sättis kevadisi suudlusi
märtsi lõpus ja hein enda päikeselembusest
taeva poole sirutas ning siis
tuule suuanni pärast ära kooldus
ning hiljem ainult maad mööda hiilis

perepea käib vahetevahel tema rooli taga
istumas suitsetades vaikides paberosse

lihtsalt istub ja nokitseb erinevate
õmbluste ja nagade kallal
kisub siit ja kraabib sealt

unustab paberosse kustutada
urineerib võsa vahel
ja mõnikord nutab
lihtsalt nutab ja sammub
väsinud mehe kombel tagasi üles

tema poegki käib ikka Emajõe Ateenast siin
harva ja siis pöörab ta ainult pilku tema poole
ei tule isegi enam rooli taha või kapotile istuma
nagu vanasti kui ta veel pisike marakratt oli

vanasti kui peremees naabrimehega
viljakuivati juures viina viskas
ja perenaine ülepõllu talus
kringleid tegema õppis

vanasti kui ta lõunauinakust ärkas
ja ehmus koledasti vanemate kadumisest
kummikud valepidi jalga väänas ja
aluspükste väel tema tagaistmel peitis end

nii said nad sõpradeks
nad mõistsid üksteise vajalikust
poiss sai vanemaks ja tundis endki
olevat varemete kõrval lõksus
kinni kasvanud
poisski käis nutmas ja väsinud
mehe kombel tagasi üles jalutamas

nii nad peremehega kordamööda käisid
üksteise teadmata

peremehest sai vana mees
poisis sai mees
ja vana Pobeda muutus iga aastaga
ruskest roostest raskemaks
ja vajus aina sügavamale pinnasesse

ta võis juba tunda vihmausside
vihmaprallesid ja mutikeste
suveidülle

kõrval kasvavasse pärnapuusse
kolisid eelmisel aastal isegi uued naabrid
otse uuralitest–händkakud

peale seda oli varestest plats puhas
ja isegi vana peremees ja noorim vend
said aega tihedamalt all käia
isegi vanem poiss tuli Tartust tagasi
ja istus kapotil jälgides uusi asukaid

kakupere isa oli tugeva kehaehitusega
nooruses lendleja kes tundis et
pere vajab merele lähemat elukeskkonda

nüüd käib tema kapotil istumas
kraabib siit ja kraabib sealt
vahepeal huikab kurblikult
ja raskete tiivaplaksudega vanalinnule
kohaselt lendab tagasi pessa

varsti tuleb ka tema vanem poeg
ja nooremgi
ja siis võibolla tulevad nad kõik koos
vana peremees ja vanalind
ja noorim ja vanem vend
ja kõik tõstavad vana Pobeda
ja tõstavad ja viivad ta ühele viimsele lennule

enne rusket roostet
enne pinnasesse vajumist
enne aega ja algust.

Vait ja luua

või juua
kõrgustes jumaluste nektarit
juuspeenetest veenidest
ja olla teadmata õnnis

või vanduda
läbi sõnade
läbi aja
üle ruumi

või kanda
kunagist valgust eneses
kanda kuniks raugeb jõud
ja metsa poole saata

või jääda
pööraseks
liikuda vägivaldselt
vastu voolu
vastu valguslaineid
osakesi
vastu olnule

vait või joobuda
või mitte.

Kui isegi mõistaks

Kantseldatud luulehuul
ravib teravaga ohatist
peale klappide kloppimist
hingeldab ja lülitab
end hetkeks välja
ja jälle sisse
sõnub ja sajatab
psühhoose

kõik saaksid kannatada
kui kordust ei oleks
poleks ka täpsust ehk

luulehuul on alatasa punane
vaba mürkidele
suudlustele
vaba õgardlusele
meeletutele loitsudele
vaba luulele

mitmiktaju loob kuhjaga
identseid ja mitte
kujutlusi

(the army of me)

Tubased suitsupausid ja keerulised seisundid

Valla, valla sukad, reied,
homme peame ise peied.

Keelud, karmund tüügasnägu,
lõugab köögist nagu kägu.

Anna tekki, anna hagu,
künna seda märga vagu.

Väike koni, tuba tühi,
peame jälle grupipühi.

Kodus pesed kummi välja,
vähemalt ei jäänud nälga.

Palju nalja,
läbi halja,
kubemetsa.

Ligobese arm

(ma esimeses loengus armastasin seda hobust)

eks see ole löömisviga keelele
ja armastus on üldse üks keeruline asi
sümboolne taju ja vananenud mõistmine

kui sina seda tegid siis oled küll uuendusmeelne
meie generatsiooni märter
platooniline ongi ülehinnatud

sina mõistad tõelisuse vajadust
suulise keele kontakti inimese enesega
ja huumori rakendamist värinate järel

hiljem klõbisevate kontidega
viskame rüütlis ühed külmad
ja armastame teisi ka

Posttraumaatiline vaikus

Mida sa seedid seal?

Parem ära vasta
ja ulata mulle üks tubakas.

Suitsetame vaikides
ja köhatame kohmetult
kui otsime õigeid sõnu
või ehk sa ei otsigi,
kas võib olla,
et vaikimine ongi
sinu tänane reageering.

Vaatan sind ja meenub
üks mälestus,
pilt kaugetest aegadest,
üks brünett neiu
ja tema sõber,
sinu munad nagu arbuusid
ja reformvoodi purunemine
ning diivanile ümber
positsioneerimine.

Hommikused küsimused,
kes, mida
ja see jube peavalu
mida paksude põhjadega
leevendasime.

Jätkasime sama rada
ja jõime järgmise hommikuni,
sa seisid Harju mäel
ja oksendasid maomahlasid,
naersid südamest
ja jõid peale,
mõne hetke pärast
oksendasid jälle.

Kõva häälega
kommenteerisime
neid nagilikke nibusid
ja plaanisime
järgmisel korral
talle rätiku kuivama
panna nende külge.

Seniks jahtisime
ilastena järgmist skoori
ja tajusime väsimust
napalmina kontides
murdmas viimseid
seemnerakke.

Ja siis me kukkusime ära.
Ja siis me saime kaineks
ja siis me olime loonud
selle kohmetu vaikuse
ja mälestuse,
mis kirikukellana
kolgib meie kupli all.

Tänan.

Ärkamine

Taevast sajab alla
tuhandeid pärlpiisku
sinu tuhakarva mantlile
kui ootad mind

ma jään vaikselt seisma
kusagil kuhu sinu
pilk ei küündi
ja jälgin kuidas sa oled
kuidas parem jalg
üle vasaku
ja vastupidi käib

kuidas su hing
rõske õhuga väljub
ja moodustab kloppimata
linasid läbi kevadise hämu

kujutan ette sind
selliselt et ei tunnegi
ja näen sind esmakordselt
sellisel juhul kujutan ette
et valutaksin südant
miks küll nii hurmaval
neidisel lastakse
seista külmas

miks ei tule keegi
ja ei kata teda sooja
tekiga
miks ei armasta teda
keegi just nüüd siin

mina seda ei teeks

aga siin ma olen
ja kujutan seda ette

võibolla kujutan kõike seda ette
võibolla ei olegi seal sind
võibolla näen ma und
ja kohe ärkan üles

võibolla olen üledoosis
kusagil mordoris
krampides ja näen
elamata elu

sind võiks näha iga päev

ma ärkaks ja tunneksin sind
hommikul esimese lõhnana
pesemata hambaid
seda imalust

ma ärkaks ja näeksin
sinu kloppimata linu
sinu tasast looklevat ihu
sinu pruunjas-valget tapeeti
mis isegi kaine peaga
hingeldab

kui ma ainult ärkaks
siis ehk ei külmetaks
sa niivõrd

peletan viipega kujutlused
ja pärlipiisad
sammun sinu mureliku
ilme poole
ja sätin naeratuse sinna

lähme koju koos ärkama.

Karjäärivedel

Vastukarvane kreatiivne kretiin
sügab madalalt kukalt
ja vastab ainult jah jah jah
kõigele

viis päeva nädalas kühveldab pärmi
ja kõike ainult papi pärast
isegi päris valuutat ei soovi

tsunftiga koos nädalavahetusel
aetakse nooreperelaenu
eest ostetud rehvid tuliseks
ja kindalaekast turritavad
lauduri punased mütsid
näitavad et täna lastakse
rihmad lõdvaks

in vino veritas
karjääri sügavikes
baaru baaru
ja tõde täis aruga
viiakse 60-protsendine
inimlahus 100ni

kõik seemned saavad alla loputatud
ja fooliummütsid lähtestavad
universumi eest kaitset
kõik loovad oma isiklike lõkse
ja võitlevad terved elud
nendest pääsemiseks

kõik.

Ots on, häält pole

Kui vaier on ots
siis mina meremeheks ei hakka

kategooriliselt keeldun
ja kirjutan pika nimekirja
värsivormis
ilma värssideta

just selleks otstarbeks
et näidata kui rebel ma olen

ots on millegi tipmine osa
ots on otsmik ehk laup
ots on perekonnanimi

seda ütleb interneetu
eesti vikipeet

mina usun arvavat
et ots on millegi algus
ja millegi lõpp
ots on kui lusika nurka
viskad
ots on kui snore
punased elevandilondid
otsas on ja väikesed Saku
tüdrukud ei saa enam viiekordsete
ees keksu mängida

ots on selle punapea
jalgade vahel
kui otsal varsti
enam äärt pole

ja pole häältki
kuid tema otsa pärast
olen sunnitud nüüd küll
meremeheks hakkama.

Salamandrid, kratid ja kotermannid

Salamandri tarkusega
pugesin sinu leegi
limpsavale asemele
ja tõmbasin kerra

et kui juhtud
ära kustuma
siis läidan
sind mina

ja loodan veel
et mõistad
mind mitte
külmas hoida

meie sümbioos
võiks olla
igavene.


---------------------------------------------


Tükike sinna ja tükike siia
sirts ja sorts

lödinäpp ja valepüks
plirts ja plärts

Tegin silmad lahti
ja lootsin leida köögist
värskelt valminud kohviubade
aroomi
ainus mis leidsin olid vigurnäpud
lahendamas intellektuaalsete pannkookide
dilemmat
taigen mulises soojamüüri
välja turritaval kivil
ja haises kurjakuulutavalt
laest tilpnesid stalaktiitidena
ebaformaalsed punnsilmad
pilgutasid mulle justkui lohutuseks

esimese aprilli rebast
vist täna aknast ei näe
ma mõtlesin
sest akende asemel olid kobrutavad
sipelgsunnitöölised oma kuningannaga
loomas publikut
et innustada värskeid köögikatasid

kratid ja kotermannid
ei saa elada nendega
ei saa elada nendeta.