Luuleõhtu

Minu suu kuivab,
kuid kesvamärjuke on kange
ja luule on kindlasti liiga malbe.
Mida siis teha?
Pole ime, et pähe hakkab,
kui hinge ei hakka.

Peatu hetkeks, tõmba hinge,
küll on luuletada vinge.

Voola välja, anna talda,
Eesti luule aja valda.

Keera kella, kuku kägu,
et ei nähtaks luule nägu.

Läida küünal, viska muld,
puhu hinge luuletuld.

Sunnismaine kellavärk

Kellavärgi raudsetes veenides
veab sunnismaine aja aatom
meie elu iga päeva.
Energia kubjas piitsa lajatab
ja salamisi sajatab
selle Jehoova
tühjaks saanud patareid.

Inimene mikro osas.
Inimene makro osas.

Aja kulg on lõpmata,
aga kubjas, aatom, verekeel
ja salamisi hinge meel,
meie kombineeritud
aja teel.

Oo Kalevite kõrge hüüd
on tundes läänemere põhja.

Oo igatsuse priiust
võib vere voolu anda.

Oo saare, hiiu, mandri rahvast,
Eesti uuest muistsest vahvast,
Kalevite targast rahvast.

Võib aja voolu kanda.

Täna algas hingede öö,
või oli see hingetu?

Ei teagi.

Kuidas öö,
kui kõik nii pilgeni valge.

Samas valges pilgeni öös
on puhumas mu armulõõsk.

Imponeeriv

Kas ka sina oled olnud massikulturist?
Feissbuukinud välismaa reise,
keisrina läkitanud pöidla,
kord üles,
kord alla,
muutes meid teisi
21. sajandi virtuaalgladiaatoriteks.

Kas ka sina oled olnud 14
ja vaadanud alt üles
fotoshoppinud libanaistele,
kelle näod,
kui antiik-kreeka komöödia
telgitagused?

Kas ka sina tahad meeldida
interneetutele,
kelle sõrmed
kannavad qwerty
evolutsiooni lehekülgedele?

Kas ka sina oled proovinud
meeldida iseendale?

Kõik on otsas
silmad suu kõrvad
vajasid sinu mekki
mine lihtsalt pekki
ja unustame need mõrvad
raudtee taga metsas.

Ma ei saa siia jääda praegu
ehk kui igatsus laekub

Ma ei saa sind armastada praegu
ehk kui vihkamine aegub

Ma ei saa sind hoida
ehk kui ise koidad

Ma ei saa ja ei oska

Ma ei armasta,
ehk ei oska.

Valleri

Kaugel ajas
olid tühjad piimanõud,
olid vedur, ema, isa,
purustatud kööginõud.

Taamal majas, kopli kõrval,
männi oksal kiigeke.
Vana Babüloonia nõlval
istusin kord servale.

Sulla, mulla
oppadii.
Minu kirstu
valleri.

Kaugel ajas,
taamal majas.

Sulla, mulla,
oppadii.
Minu kirstu
valleri.

Valges basseinis lebas banaan

Onu Virgol oli auk,
see suur, mis täidet veega.
Oi, me noored kiimurid
oma seksi reega
mõtlesime kord, et võiks
proovida üht nihet:
mina, Merle, väike Laur
ja see sale Piret.
Korv banaane,
hulk kondoome
ja üks pläsku viina,
sellega me ajasime
Merlekese kiima.
Onu Virgo tagaõues,
mis on nüüdsest valge,
proovitud sai üht
grupiseksi alget.

Istun loome suhkrust troonil,
vaikselt haun ja vaikselt kroonin.

Istun, sest ei hooli
eesti luule päevaproovist.

Järeltalvik

Püsivalt vinge
on tiristada laval
üht armastusluulet kui
küünla sulav vaha
on kõrvetamas
roosi hoidvat kätt.

Siis kriitikute
maiasmokne sulg
võib väita, et
kõkutavalt traditsioone
järgiv titt on
luule elavaim näide.

Ma kinnitasin sule
oma nokamütsile,
ju nüüdsest olen
eesti luule uuendaja.

-teeria

Esoteerilise muskliga veab
maailm end
roomates viienda dimensiooni
olemuse poole.

Luuletaja luule trepp.
Uskmatu usu sepp.
Usklike maailma lõpp.
Ateistide uskmatuse kepp.