Tripp

Laabanliku luulena
su ajusopi hallollusest
vean välja tõde ja
ainelise laksuna
millimallikaks
muutun selles
akvaariumist puuris.

Löö nüüd lendu
21 grammi veli ja
laku marki
ehk siis saab otsa
see luuletripp.

LeTsirK

Sa rattakene vigurdav

mu süsteemi alges,

kus armastusest pidurdav

sa kõrtsitule valges.

Siia, sinna, siiruviiru

blondi peaga tiivuline,

vinta, vänta oksetiirult

tulid jälle nutuline.

Sa oled näts

mu elu talla all.

Sa oled selle

kõrtsu vallas tall.

Sa oled lihtsalt purjus

mu naisukesest lurjus.

Ulmaline

Kas hakkaksid 

mu küünealuseks mustuseks

või

vabade seedetraktide ulmaks?

Kas hakkaksid

mu puberteediea muutusteks

või

alkoholismist tingitud surmaks?

Või

kõige parem vast oleks

kui

hakkaksid lihtsalt olema.

Ja kui hakkaksid olema.

Kas oleksid mina?

EL

Saatsime teile kirja
ja kirjas minu seletus
mu räpasemast mooramehest
ja tema egost tohutust
kes rehest tahtis tangu püüda
ja üleüldse
üle küla hüüda
et temal jalas pole pükse.

Mis Messiina see on kus selliseid
on lastud tulla minu õuele
kus piirilt piirile
on ääremaine tiirane
mu musta mehe must püks
sest kuuest pole haisu tal
kui euroopa tühermaal
on rehe tangul odav kaal.

Ka musta varjust musta saab
kui päike mustaks mustand maa
ja minu mooramehe pätsid
sealt rändama vast läksid
sest vabadus üks ilmata
üks raske valge kliimata
on musta mehe erutus
sest rehe tangust elutust.

O-O

Mõnutundeks
heitluse vaevas
ma avasin pudeli
selle innustusel
purustasin pulbriks
oma elumudeli
ja säärases vaevas
sinu koltunud taevas
nüüd räpasena põlvini
ma anun su iha
ja katsun su liha
just siin selle luuleni.

Sa otsid lootust
ehk leiadki
kuid minu enese oled välja jätnud
see maailma pilt
ja unistuste kaev
on tallerdunud
ootuste kisas
kuid loometu laiba linaga katnud

Ma luuletaja kinga ei mahu

ehk ei mahu ka kraavikaevaja suunda

kuid sinu kulunud elutaju

võin abi lootmata kuulda

Siit
sealt

viin
pealt

olnu
unustus

koolnu
kulutus

mina
sina

joomata
vina

kallim
sina

armastatu
nemad

hulluse võtan ja lepin ehk meelega su armastuse jonnakusest.

selle sajandi hakul 

mu sünd

ja nii ka surm

ning selle sajandi vean ma välja

ehk kustumata äratan leegi

või võtan leppimise

ei võta 

ei kunagi 

ei tea

ei oska

ja leegist teen ma lõkke

loodetava kahju.

Lohutus

Ja jälle olen võtnud palju
siin udutava sinitaeva all

ma koduta
lasteta
hoolimata

võtnud ülearu
seda dopamiini ergutajat
vaese mehe erutajat

laen on homsest
iha tänane

mu kallima suudlus
mu enese mürk

mu armastatu haare
juba lämmatatud kõril
ja kisa kuulmata
laulan

veata elu
eluta viga
ja sinu vihkamise pilgu sära

see lohutab.

Ma karjun
sest siin olen taas
olen võimas
olen kommodoor
olen lihtne hoor
nagu teie
kuid nüüd on tulnud aeg
tasumise tund
aeg võtta relvad
tõusta üles
sellele sunnile
olla olemas
nüüd on tulnud hulluse tund
aeg on võita
aeg on võita need
nüüd hulludes
lähen tagasi asemele
kus laskun igavesse unne
ja selles unes näen
aegumatud näod
ja mina surematu
aga vana.

Uue hakul vaatlen teid
ja imestan lihtsuse üle
ja loodan
kord võibolla saan ka
mina seda,
seda lihtsust maitsta.
Maitsta allikat
mis voolanud
sinust.

Rööv

Miski ei anna võrrelda sinuga
sinu armunud pilgu
sinu veetleva kõnnaku
sinu andunud suudlustega
miski ei anna võrrelda minu alandlikkusega
kuhu kadunud mu süütunne
minu inimlikkus
mina
kadunud
ehk oleme lõhkunud
selle kõiksuse
selle võimaluse headusele
vapustav päev
mil leida uuesti
uuesti kodutus
kus rodus mu eelnev ajalugu
ja need võrratud nahad
mida katsutud
need kehad
need vaimud
andusin kurbusesse
ja nende naeru
võtan tagasi mis on minu
ja kahetsusega teatan
vägivaldselt armu röövist.