Lohe,printsess ja vennad

Tähtedega kaetud on nende söögilaud
ja värviliste unedega silmalaud.

 "Nad on siiski alles lapsed."

Kui köögis kostab lärmi
siis kujutlusvõime leevendab meelehärmi.

"Nad on minu lapsed."

Ja nii sai voodist kindlus
kui kallistus kinnitas vendlust.

"Vaatame kumba nad tahavad"

Kui tuldpurskav lohe rajub ust
ja kaunis printsess palub halastust.

"Lapsed siia,kohe."

Siis vennad üdini vaprad
tõttavad lohet tapma.

"Ei kisu neid."

Sai päästetud kuningriik
sest lohe ja vendade vahel viik.

Printsess taltsutas lohe tagasi
koopasse kus nad magasid.

Koopas kus viinahäbi
ja muinasjutt saigi läbi.

Järelkajana

Ja järelkajana oled kindlasti veetlev
kootud sokkides,kübaraga,
restoranis isutu ning kahtlev
olude sunnil rahvaga.
Kalk oli jäise mere ragin,
su kolju murdumispragin,
keeldumise järelkaja,
oli seda siis vaja.

Ja järelkajana oled igavesti,
kui mitte siin,siis seal.

Ja järelkajana siin suvel suplesid,
päikesepaistega koos sina ja mina
kui rannikut taplesid
oma vesihobu perutamisega.
Musta voodriga laval käis tips ja taps
see meie sundviha laps,
kelle meelitus su hukutas
aina sügavamale kukutas.

Nüüd on uus päev
ja merel kollaste purjedega laev
millel loodan sind kunagi kohata
ja koos vanaduses ohata.

Ja järelkajana jõuame kõik
sinna
kus lõpeb üks lõik
millel tuleb lasta
minna.

Minna,sest mida paremat meil ikka teha on.

kes kust elu
meie vahel otsis
salaja lasi
minu õlletopsi
vajan uusi
luule emotsioone
baarist aina
seda juurde toome
kallis sõber
ära ole kooner
Juhan
Heiti
nendega me joome
raske kanda
meie elukoorem

Kadunud veksel

Nõksutavad puusad Viru väravate vahel
karvaste meeste ootamatu ahel

Bermuda nutvad naised
Kadrioru isased

Kõik on tulnud lihaletti
koitu ja hämarikku ihaleti

Dionysost kummardasid
pangaarveid ümardasid

Priius ja lokkis nimbus
bändist rahva sekka imbus

Kodu on kaugel
meeles varavalgel

Väljakud lehtlad pargipingid
võõrad kleepuvad ukselingid

Munakivi raja Teele
kellegi suhu surus keele

Solist täitsa kreenis
mikrisse sõnu veeris

Ja mina kõige selle keskel
nagu kadunud veksel

Moderndemokraatia

Keelatud on arvamust avaldada.

Riigi Demokraatia
.
Keelatud on tõde teada.

Massimeedia Demokraatia.

Keelatud on olla ise.

Ühiskonna Demokraatia.

Keelatud on saada lisa

Töö Demokraatia

Keelatud on kõik
kui demosel puudub gratia.

Töölise meel

Tahan saada uuesti inimeseks
kelle vari oleks must,
kui kuu nilbe puudutus
lubaks lunastust.

Vaikides tahad ka sina taas,
et mu roidetagust liivaluidet
kataks rohetav aas,
kus veripunane ja tuksuv oleks peidet.

Kuid me keegi ei saa nii palju
kui tahame,
vaid harva selle,
mida vajame.

Ja kui saime,siis hingekoja vangistusest
seotud käed kogu maailma jaoks,
elada teistele ja teistest,
igavesest ajast igaveseks.

Kui selliseid poleks

Suitsetada ennast segaseks kanepist ja linnaõhust
joobuda viinast ja seksimõnust

Saada isalt karistuseks malka
käia tööl ja saada palka

Rasestada üksikuid ja lootusetuid neide
ainult vallutuseks võtta teise mehe eide

Kadestada paarikesi kurameerimas tänaval
tuigerdada sinu lagunenud aiaväraval

Veiderdada snoobide seas
käia saunas auravas hanereas

Otsida eestist elu mõtet
kasutada ajutormis valuvõtet

Lasta latti aina madalamale
saata kaarte surnud emale

Ja mis elu see oleks
kui selliseid poleks

Kas tahad olla?

Kas tahad olla mees või naine
olla tume ja võõramaine
tahad olla armastatu
ja alati olla armastatud
kas tahad uut ja paremat
tahad noort ja vanemat
olla siin ja olla seal
olla mehe peal
kas tahad kõike süüa ja juua
barbie nukke üles puua
elavhõbedas supelda
ennast nüpelda
Kas tahad olla või mitte olla
selles on küsimus.

Südametuse põhjast

Valluta mind
alluta mind
keeruta ümber
sõrme
vannu südametuse
põhjast
truudusetust
ja kasuta ära
ja kasuta veel
ja veel
ning veel
kuni isegi
hüpiknukuks
ei sobi
minu kasutu
kasutatud keha.

Tänavanurgalt

Nooruke,vaba ja huvitav,elus ja jahe,
lamab,paljas,sile ja mahe,
soojad saiad,maasikad ja vahukoor,
küll sinustki saab hoor.

Nooruke,sai oma laksu ja öösooja,
sai kellukese kaela ja higise puute,
mina sain puidust hobuse saata Trooja
täpselt enne kella kuute.

Nooruke,hoiab ja silitab,õlgu kehitab,
ringutab,haigutab,pilkab oma särasilmadega,
taevaredeleid mööda õhulosse ehitab.

Nooruke,ma ei tea sind ja kunagi ehk ei näe
enam peale tänast kallimate tunnihindadega,
kinnituseks ulatab oma pisikese käe.

Hullud

Hullud on mehed
hullud on naised
hullud on lapsed
hullud on üsas
hullud on hullumajas
hullud on koolis
hullud on tööl
Hullud on kõige hullemad
Kõige hullem olen mina.

Eesti kultuuri aed

Udutaguses aias kasvab eesti luulevõsa
millel puudub koor
puudub ka juur

ühe sõid kriitikud mutid
teise laenujänesed

üheksakümne esimesel aastal
puhus läänetuul udu
ja aeda lasti nooraednikud

nüüd on väetatud sõnnikuga maad
ja pügatud võsa

kus sinitaeva all paistmas sadu luulepungasid.

Talentide linn

Veetlev,
kuidas lehvivad neidude juuksed kevadises tuules,
kuidas levib toores,
valmiva linna hõng.

Võrratu,
kuidas kulgeb mustav asfalt,
kuidas leiab tee
noor rasta lõng.

Jalust rabav
on looduse jõudehetk kesk kogu seda melu,
on laternate all tärkav elu
Limonnaja.

Mõnus,
kui põõsa all Koplis pikutamas mees,
kui Nõmmel terroriseerimas
sarionaneerija.

Vapustav
ja kõik muud positiivsed sõnad
ja iroonia selles
talentide linnas.