Tegematud tegevused

Rebitud roostenartsu tükk plekki,
sinuga koos astuks enesetapjate sekti,
jagaksime koos tundmuse tundmatuid hetki,
võtaksime ette kaardistamata retki.

Heidaksime katte oma varjult
leiaksime Prometheuse roiskumas kaljult
Musitseeriksime elupillidega valjult
Kooriks kibeda koore loomepajult.

Aga sa ei teeks seda

Rõõmuks

Vihkamine vihkamise rõõmuks,
sellele panustan palved.
Vihates teisi,tühjendan padrunsalved,
nende veri mu hingesõõmuks.

Massipsühhoosi rõõmuks
kulutan viimse kui mõtte.
Tulge siis ainult võtke
mu veri enda hingesõõmuks.

Koltunud paberi tindiplekiks
mu luule on kokku võetud
Ühiskonna loomeliselt käetud
on tembeldand mind häbiplekiks.

Leia mind üles

Leia mind üles ja vaata
mis sa oled teinud.
Leia mind üles ja oota
kuni olen läinud.

Oktoobris on sadamas lumi,
see katab kõik olnu.
Õhtust varajase hommikuni
sind enam polnud.

Talvega meenub...,vist midagi.
Ehk isetu valede rodu.
Ehk kord armastasin kedagi.
Ehk kord olin su kodus.

Pean õnnelikuks ainult teesklejat
kes kord kaotab oma maski.
Me võõrad armuseiklejad,
andunud alkoholismi.

Asendajad on järgmised,
meie,üksikute ohvrid.
Taastumatud hinge kelmused
panid neid pakkima kohvreid.

Kuhu me nii jõuame?
On meil oodata paranemist?
Ükskord võibolla proovime
kahekesi vananemist.

Saladus

Naistel on tunded.
Meestel on vajadus.
Hooradel on kunded.
Minul on saladus.

Isagi ütles,et armastada,
see tähendab olla
see,kes sa olla ei saa
või olla ei taha.

Emagi ütles,et armastada,
see tähendab pühenduda,
nutta ja naerda
koos temaga.

Vendki ütles,et armastada,
see tähendab mängida
neid valusaid mänge,
mis haiget meil teevad.

Kõike seda tegin ma,
ju nüüd armastada oskan.
Kuid ilma tast jäin
ja endast ka.

Õrnad

Oo jumalate armuvein
ja surematu igatsuse valu

Oo inimeste surmalein,
ei armastajad seda talu.

Mees naiseta on emotsionaalne vare,
kui harjunud ulaeluga.

Keset öist Tallinnat oleks parem,
kui leppida südamevaluga.

Küll keegi kuskilt ikka leiab,
mõttevälgatuses talumatu innu.

Sinu armust roiskund keha,
naiselajate ette pillub.

Nad on loodud olema olemata,
kõigi kaotus on nende ilu.

Nad on armastajad armastamata,
ja sinus näevad endi vigu.

Need on need naised,
oma salapärases veetlevuses.

Ja siiski võikalt haiseb
armastus oma meeletus lootuses.

Neiu

Õnnetuna liueldes valgesse merevahtu,
kastmaks oma patust läbi imbunud kere.
Ta oli kaunis neiu,alles lapseohtu,
kui leidis mehe ja sündsuse vere.
Veel kaua kõndis pisarad silmis,
üksi see neiuke pool paljalt.
See oli kui kurvas armastusfilmis,
mida komöödiaks ei muuda naljalt.
Üksinda marutuultes ja altkulmu pilkudes
ei kannatanud enam õrn lapsehing.
Teispoolsuse lohutus koitis talle vilkudes,
Pankrannikul nüüd lebab neiu king.

Puntrad

Sammud ja kaja koridorides,
vajadused,olemused,naised.
Pidevast pohmakast värisedes,
kaotasin tunded,mis maised.

Kogu mälestuste korrigeerimine,
inimeste suhetepuntrad,
on mind tüüdanud nendega elamine,
muudkui puntrad,puntrad,puntrad.

Isegi loome on kadunud,
tühjus vallutanud sisemuse.
Pole kurbust veel adunud,
vaid parimast parima isekuse.

Mu elukombed,nii solvavad.
Mu naised,meelt halvavad.
Luule ja kirjandus on väljapääs
Pudel mu suul ja suits mu käes

Ma olen väsimatu nautleja,
elumeres supleja.
Ma olen enesevihkaja,
armastuse ihkaja.

Ootan

Ma ootan talve kargust,
armastajate südamete vargust.

Ma ootan kevade hingust,
vihkamist sinu pilgust.

Ma ootan suve malbust,
vaimse rikkuse almust.

Ma ootan sügise algust,
üksikut küünlavalgust.

Miks ma ootan?
Seda ei tea,
väsinud on pea,
aga ikka ootan.

Postponed

Nii kõike hõlmavad ja kaduvad on sügisromanssid,
ja nii sa iga aasta külmad talved
üksi tuisus päevad läbi vantsid,
et ei peaks oma südant valvel.

Meie ümber on varjud inimeste kestades,
seda mõistes vaid kalkvel silmil.
Iseendaga lõbusalt õlle kõrval vesteldes,
kiindunult puhudes viimseid suitsupilvi.

Kelle kätte on koondunud minu emotsioonijäägid?
Kas enam temaga räägid?

Üksi on alati,kindlasti parem,
heitununa kõigest normaalsest,
kui mitte just varem,
saaks põgeneda koletust ja reaalsest.

Kas enam ei leia sa mõtet?
Kelle poole liigud nii nõtkelt?

Ma vastaksin,kõik on liiga raske,
aga kerge oleks piiritletud ja itkes.
Ärge lihtsalt elada mul laske,
siis muutun tugevaks ja sitkeks.

Elu on poognad vete vooludes,
ülal laiuv taevakaar,all märg haud.
Oma mõistmatus nooruses,
lollustega kaetud kombelaud.

Elu on sai kajaka noka vahel
ja hulgus kajakat söögiks tegemas.
Elu on Balti jaam,laip Kopli liinidel
ja võimalus olla olemas.

Kõige tähtsam ei ole elu,
kõige tähtsam ei ole surm.
Vaid igavene loomismelu,
vaid igavene hurm.

Ma istun aknalaual

Ma istun aknalaual
ja pomisen seosetuid lauseid.
Need laused on karjed.
Need laused on varjed.

Ma istun aknalaual
ja naistest pean pause.

Kuid see magus,magus joobeaste,
mis ikka veel pead hoiab paistes
on paus mida pidada ei suuda,
on elu mida kuidagi ei muuda.

A on tatt

Armastus on nagu tatt,

see venib ja venib.

Armastus on nagu vatt,

mis kootud pärjaks

su pea ümber.

Ja vihmasajus see pärg,

mis tehtud vatist,

momentaalselt

muutub tatiks .

Ja nii ongi

Ja jälle jõin end mööda ühest nädalavahetusest,
küll tuleb teisigi veel.
See aitab unustada valu armastusest,
ja meenutada möödaniku oma konarlikul eluteel.
Otsustus,kurbus sellega kaasnev,
ei paku miskit lohutust.
Ei paku elust enesest ohutust
Vaid unustust kõigest sellest jamast tohutust.
Ning nüüd vaatan kella ja mõtlen,
mis edasi siit sellest ajast ja kohast,
põgenemine iseenese tolast.
Kõik.Kõik,
alatu alastus
mitte midagi määrav halastus,ainus võit.
Mida sellest saada?
ära kunagi tagasi vaata,
ära vaata.