Õrnad

Oo jumalate armuvein
ja surematu igatsuse valu

Oo inimeste surmalein,
ei armastajad seda talu.

Mees naiseta on emotsionaalne vare,
kui harjunud ulaeluga.

Keset öist Tallinnat oleks parem,
kui leppida südamevaluga.

Küll keegi kuskilt ikka leiab,
mõttevälgatuses talumatu innu.

Sinu armust roiskund keha,
naiselajate ette pillub.

Nad on loodud olema olemata,
kõigi kaotus on nende ilu.

Nad on armastajad armastamata,
ja sinus näevad endi vigu.

Need on need naised,
oma salapärases veetlevuses.

Ja siiski võikalt haiseb
armastus oma meeletus lootuses.

Neiu

Õnnetuna liueldes valgesse merevahtu,
kastmaks oma patust läbi imbunud kere.
Ta oli kaunis neiu,alles lapseohtu,
kui leidis mehe ja sündsuse vere.
Veel kaua kõndis pisarad silmis,
üksi see neiuke pool paljalt.
See oli kui kurvas armastusfilmis,
mida komöödiaks ei muuda naljalt.
Üksinda marutuultes ja altkulmu pilkudes
ei kannatanud enam õrn lapsehing.
Teispoolsuse lohutus koitis talle vilkudes,
Pankrannikul nüüd lebab neiu king.

Puntrad

Sammud ja kaja koridorides,
vajadused,olemused,naised.
Pidevast pohmakast värisedes,
kaotasin tunded,mis maised.

Kogu mälestuste korrigeerimine,
inimeste suhetepuntrad,
on mind tüüdanud nendega elamine,
muudkui puntrad,puntrad,puntrad.

Isegi loome on kadunud,
tühjus vallutanud sisemuse.
Pole kurbust veel adunud,
vaid parimast parima isekuse.

Mu elukombed,nii solvavad.
Mu naised,meelt halvavad.
Luule ja kirjandus on väljapääs
Pudel mu suul ja suits mu käes

Ma olen väsimatu nautleja,
elumeres supleja.
Ma olen enesevihkaja,
armastuse ihkaja.

Ootan

Ma ootan talve kargust,
armastajate südamete vargust.

Ma ootan kevade hingust,
vihkamist sinu pilgust.

Ma ootan suve malbust,
vaimse rikkuse almust.

Ma ootan sügise algust,
üksikut küünlavalgust.

Miks ma ootan?
Seda ei tea,
väsinud on pea,
aga ikka ootan.

Postponed

Nii kõike hõlmavad ja kaduvad on sügisromanssid,
ja nii sa iga aasta külmad talved
üksi tuisus päevad läbi vantsid,
et ei peaks oma südant valvel.

Meie ümber on varjud inimeste kestades,
seda mõistes vaid kalkvel silmil.
Iseendaga lõbusalt õlle kõrval vesteldes,
kiindunult puhudes viimseid suitsupilvi.

Kelle kätte on koondunud minu emotsioonijäägid?
Kas enam temaga räägid?

Üksi on alati,kindlasti parem,
heitununa kõigest normaalsest,
kui mitte just varem,
saaks põgeneda koletust ja reaalsest.

Kas enam ei leia sa mõtet?
Kelle poole liigud nii nõtkelt?

Ma vastaksin,kõik on liiga raske,
aga kerge oleks piiritletud ja itkes.
Ärge lihtsalt elada mul laske,
siis muutun tugevaks ja sitkeks.

Elu on poognad vete vooludes,
ülal laiuv taevakaar,all märg haud.
Oma mõistmatus nooruses,
lollustega kaetud kombelaud.

Elu on sai kajaka noka vahel
ja hulgus kajakat söögiks tegemas.
Elu on Balti jaam,laip Kopli liinidel
ja võimalus olla olemas.

Kõige tähtsam ei ole elu,
kõige tähtsam ei ole surm.
Vaid igavene loomismelu,
vaid igavene hurm.

Ma istun aknalaual

Ma istun aknalaual
ja pomisen seosetuid lauseid.
Need laused on karjed.
Need laused on varjed.

Ma istun aknalaual
ja naistest pean pause.

Kuid see magus,magus joobeaste,
mis ikka veel pead hoiab paistes
on paus mida pidada ei suuda,
on elu mida kuidagi ei muuda.

A on tatt

Armastus on nagu tatt,

see venib ja venib.

Armastus on nagu vatt,

mis kootud pärjaks

su pea ümber.

Ja vihmasajus see pärg,

mis tehtud vatist,

momentaalselt

muutub tatiks .

Ja nii ongi

Ja jälle jõin end mööda ühest nädalavahetusest,
küll tuleb teisigi veel.
See aitab unustada valu armastusest,
ja meenutada möödaniku oma konarlikul eluteel.
Otsustus,kurbus sellega kaasnev,
ei paku miskit lohutust.
Ei paku elust enesest ohutust
Vaid unustust kõigest sellest jamast tohutust.
Ning nüüd vaatan kella ja mõtlen,
mis edasi siit sellest ajast ja kohast,
põgenemine iseenese tolast.
Kõik.Kõik,
alatu alastus
mitte midagi määrav halastus,ainus võit.
Mida sellest saada?
ära kunagi tagasi vaata,
ära vaata.

Sünd

Hüppas ja vedeles ja tantsis ja nuttis see plikake,
kasvas ja arutles ja loobus,
noormehi sai tuppa toodud
oi kui palju sai toodud.
Kord üks toodutest jäi paika,lihtsalt oli ja ei lahkunud,
oma südant plika ei pakkunud,
see oli juba võetud.
Võetud olid ka hing ja keha,
mis seal ikka teha.
Oli tööd ja oli vaeva,
koos elamise rõõmud:sinikad,veri,nutt ja hala.
Rutiin,siis lõpuks armastus.
Kaua võttis aega?
Võttis aastaid paarkümmend,
Ainus õige tunne oli halastus nende vahel,
et kasvatada inimeseks nende poega.

Nädalavahetus

Kallatuna üle vajadusest mõtelda eksistentsist,

avastab,et pole mõtet sellel kõigel:

ei eksistentsil ei mõtlemisel.

Leiab ennast jälle haisvast rentslist,

pea on kuumav ja haiseb viinaselt.

Suits ette ja samm tuigerdav poe poole,

kell pole kümme.

Usaldab end osooni hoolde,

sees tekkis paha tunne.

Aeg venib,kella tiksumine käel juba kuuldav,vajub pikali,

ka pisaraid valab,ei tea milleks.

Eelmisele õhtule mõteldes kaikub naer,

kus rahad on joodud selleks korraks,

mälusopis on pildid kus tüdrukud selili,

kahvliga kodus pean meeles tõmmata seinale kriipsu.

Skoor.

Kuid mis jääb on ikka südame läige,see halvem,

pood lahti,uus alkohoolne rüübe,

tervis kohe parem,

mõistus jälle tobe.

Samamoodi homme.

Elu peegelpildis

Sealt nägin ma varju
ja naeru mis vastu kajas,
sealt nägin ma last,
kes nuttis,sest oma isa vajas.

Mul natukene oli hale
meenutused ja palved ekslesid
see kõik oli liiga vale
ja ainult surm seal lesis.

kolm korda rusikaga peeglisse virutasin
klaas purunes,nagu mu meenutused
ja käe killu poole sirutasin
seal vastu vaatasid silmad nutused.

Kõik killud ma kogusin kokku,
panin need tasku et midagi säiliks
ja et iial ei unustaks neid seal taskus
nad verele mind lõhuks ja igavesti häiriks.

Ja kuigi halastust ei palu
ja lootust ei looda
elamist ei kelleltki anu
lunastust ei kelleltki oota.

On halba ja on head iga inimloomaga
kuid põikpäisus see kõigist kangem
ei kadedus ja viha iial maga
kuid andestus neist alati malbem.

Ja armastus,sellest ei räägikski
neist ohtlikum veelgi
ei kurvad ei nõrgad seda väärigi
kuid alati tabab see meidki.