Ma istun aknalaual

Ma istun aknalaual
ja pomisen seosetuid lauseid.
Need laused on karjed.
Need laused on varjed.

Ma istun aknalaual
ja naistest pean pause.

Kuid see magus,magus joobeaste,
mis ikka veel pead hoiab paistes
on paus mida pidada ei suuda,
on elu mida kuidagi ei muuda.

A on tatt

Armastus on nagu tatt,

see venib ja venib.

Armastus on nagu vatt,

mis kootud pärjaks

su pea ümber.

Ja vihmasajus see pärg,

mis tehtud vatist,

momentaalselt

muutub tatiks .

Ja nii ongi

Ja jälle jõin end mööda ühest nädalavahetusest,
küll tuleb teisigi veel.
See aitab unustada valu armastusest,
ja meenutada möödaniku oma konarlikul eluteel.
Otsustus,kurbus sellega kaasnev,
ei paku miskit lohutust.
Ei paku elust enesest ohutust
Vaid unustust kõigest sellest jamast tohutust.
Ning nüüd vaatan kella ja mõtlen,
mis edasi siit sellest ajast ja kohast,
põgenemine iseenese tolast.
Kõik.Kõik,
alatu alastus
mitte midagi määrav halastus,ainus võit.
Mida sellest saada?
ära kunagi tagasi vaata,
ära vaata.

Sünd

Hüppas ja vedeles ja tantsis ja nuttis see plikake,
kasvas ja arutles ja loobus,
noormehi sai tuppa toodud
oi kui palju sai toodud.
Kord üks toodutest jäi paika,lihtsalt oli ja ei lahkunud,
oma südant plika ei pakkunud,
see oli juba võetud.
Võetud olid ka hing ja keha,
mis seal ikka teha.
Oli tööd ja oli vaeva,
koos elamise rõõmud:sinikad,veri,nutt ja hala.
Rutiin,siis lõpuks armastus.
Kaua võttis aega?
Võttis aastaid paarkümmend,
Ainus õige tunne oli halastus nende vahel,
et kasvatada inimeseks nende poega.

Nädalavahetus

Kallatuna üle vajadusest mõtelda eksistentsist,

avastab,et pole mõtet sellel kõigel:

ei eksistentsil ei mõtlemisel.

Leiab ennast jälle haisvast rentslist,

pea on kuumav ja haiseb viinaselt.

Suits ette ja samm tuigerdav poe poole,

kell pole kümme.

Usaldab end osooni hoolde,

sees tekkis paha tunne.

Aeg venib,kella tiksumine käel juba kuuldav,vajub pikali,

ka pisaraid valab,ei tea milleks.

Eelmisele õhtule mõteldes kaikub naer,

kus rahad on joodud selleks korraks,

mälusopis on pildid kus tüdrukud selili,

kahvliga kodus pean meeles tõmmata seinale kriipsu.

Skoor.

Kuid mis jääb on ikka südame läige,see halvem,

pood lahti,uus alkohoolne rüübe,

tervis kohe parem,

mõistus jälle tobe.

Samamoodi homme.

Elu peegelpildis

Sealt nägin ma varju
ja naeru mis vastu kajas,
sealt nägin ma last,
kes nuttis,sest oma isa vajas.

Mul natukene oli hale
meenutused ja palved ekslesid
see kõik oli liiga vale
ja ainult surm seal lesis.

kolm korda rusikaga peeglisse virutasin
klaas purunes,nagu mu meenutused
ja käe killu poole sirutasin
seal vastu vaatasid silmad nutused.

Kõik killud ma kogusin kokku,
panin need tasku et midagi säiliks
ja et iial ei unustaks neid seal taskus
nad verele mind lõhuks ja igavesti häiriks.

Ja kuigi halastust ei palu
ja lootust ei looda
elamist ei kelleltki anu
lunastust ei kelleltki oota.

On halba ja on head iga inimloomaga
kuid põikpäisus see kõigist kangem
ei kadedus ja viha iial maga
kuid andestus neist alati malbem.

Ja armastus,sellest ei räägikski
neist ohtlikum veelgi
ei kurvad ei nõrgad seda väärigi
kuid alati tabab see meidki.

Hing,ainult sinu meelepete

Karda mind sa igavene vastik Hing
sinu pea kohal on surmaring,
see rõve lämmatav ving.
Mine,mine kord hävine,
ja olematuks varise,
et keegi sinust ei pärineks.

"Miks? Miks nii kurjalt kohe?
sinu Hing ma ju pole,
kas pole see siis tore?
Ma ainult aidata olen püüdnud,
sind koidikul alati hüüdnud
ja meelsasti ahastusse viinud"

Palun,
ära piina enam seda vaevatud keha,
oma käpiknukuks ei saa sa mind teha,
muidu väljutan surmaleha.
Sel kõnelusel pole mõtet,
koos eksisteerimine on see võte,
kuid Hing,ainult sinu meelepete.

Neid aimdusi on tuhandeid pärlitena

Nii kauge on kogu see ilm
ja veetlused võtnud kogu mu vaeva.
Nüüd üks suur jõllitav silm
jälgib mind läbi iga päeva.

Ma pimeduse poole püüdlen,öeldes palun,
kogu viimse jõuga aina anun.Anun.

Neid aimdusi on tuhandeid pärlitena,
kastetuna enese tuha vette.
Kõik vajadused hukatud pimedate märtritena,
et tuua ohvriand sinu jalge ette.

Ja siiski kogu mu vihatud natuur,
ei ole hävitanud armastust,mis nii suur.Suur.

Turm

Mägesid igatseb hing.
Neid kauneid vaateid
ja käredaid tuuli.
Kibe turma ving
lagundab aateid
ja murekoormaid suuri.

Vanavanem

Mu juurte hangunud vilju,
sest tekkinud seltskond kirju.
Generatsioon number kolm tasahilju,
Sarkasmi minu suunas pillub.

Alistun

Veetlevaid pilvi kollendava taeva taustal,
ei enam ma ei vaata.
Ei inimene inimest austa,
ei maailm mind aita.

Kesk mõtiskelu segas mind
üks vaga lootusetu ind,
et ehk taeva all ma,
kord patud pesta saan.

Sest ajast magadeski tihti
satun lootuse valla.
Hirm-,et mind nähti,
virgudes,hinge üle kallab.

Nüüd meelekohal tuikab mõte,
kord hoopis hüppan vette,
et lõppeks lunastuse lootus,
see õndsuse igavene ootus.

Tundmus

Hulluse padrikus ma rändan,
mind peksmas okste tihe maru.
Teist hullu nähes ründan,
kui mesilane,kaitsmaks oma taru.

Ma rändan,lootes leida varju
enese talumatu viha eest.
Minu sammude karjuv valu,
läbi pisarate veest.