Undeline

sündisime suure päikese riigis,

valede pilved ajasid palli taga, 

ajasid mööda ilma, 

meie pied-a-terre oli valgust täis,

kulla kuma maakera tipus,

praksuva kamina lõõm,

naerutamas su kumeruste ilu,

ahmisin õdusust kui defitsiiti,

meie elu defitsiiti,

rõõm, mida keelatud,

puudutused mis neetud,

nüüd saanud lõpu,

jumalik vallatlus

ja kõik mis nimede taga.

Elaya

Sel tüdrukul olid silmad

ja kui ta naeratas, siis naeratas päike

ja kui ta suudles, siis suudles kuu,

kõnnumaal, kus ulgusid hundid,

tema oli nende ulg,

metsas kus mürahtas karu,

tema oli mürahtus,

ja seal kus kallistas sügav-sinine allikas

oma peegel-sileda pinnaga 

metsa tume-rohelist varju,

tema oli vesi ja tema oli ka vari,

see oli haldjate vardjas,

nende kuninga kristallid, 

selle kuninga rüü, 

tema pea-ehe,

see tüdruk oli naine

ja ta magas kui oli magamise aeg

ja aeg oli tema valvur,

kes imetles ja vallatles temaga

ja tema oli selle aja elu,

tema naer ja pärlmutter naljad,

mutrid ja poldid tema leiutistel,

sudused suudlused pika kolvi riigis,

enne vaatluste lõppu

mil minagi end tema armastajaks 

pidin tunnistama.

Päikesepoiss

maailm on siin vaikne,

väkesed algused, suur algae,

kaotasid tee käest, kuldset nulgu,

loodus sündis teievahelisest usust,

nüüd pane käsi südamele,

nüüd pane…,

aga ära kolluta konutajat,

tema ilme on vagadus, superficial,

panime käed üksteise sisse,

ilm ütles vaikiva vihmaga: 

ära tule edasi, puhka, ole veidi!

ma ei kuulanud teda…,