Virgujate päevahüüd

pühendet Minni Riarile

Meil kuldseid laineid loksund ammu,

ei keegi meiega pea sammu,

kui tuli suitsune ja takkus,

see suvi meie varbaid lakkus,

näe metsalisi, vaime-kolle,

ei kohta silmapiiril lolle,

on aeg vaid pidupäeva hümn,

kord kinkind ilmale su sünd,

ja lapse silm kui seletaks,

kõik deemonid ta peletaks,

sest lahkus pole hinna asi,

ei südamlikkus ükski masin,

sel öösil katku laulus hing,

kui jalast lendab vana king,

et uue silma pilk sul leida,

sa ära oma rõõmu peida

ja kinkimine on me teema,

ei kole kuri tule keema

kui sina valid endas enda,

siis kõik on nagu õde-venda.

Melinoë

Sel hukku kantu kannapöördel, naeratus,

ta sisenenud paradiisi,

emad olid jäänud maha, isad, naised, mehed,

silmadeta lapsed, mitte pimedad,

vaid teadja sugu nimeta, seal öösis,

kaluriputka mere ääres,

meri mis kandnud Zarathustrat, 

tal hobuse nägu,

sa oled ülim, mitte inimene,

lase surra kärbse sool,

nende jumalal pole tuld, 

unenäod kui hullu mantel, 

vaimudega kõnelevad targad,

siin koirohumaal lõppeb kohe kuri

ja sünnib igaviku valgus,

selle avarus on sinu nägu.

Tulevi

su südametu vallatlus, mu usku ehk kõvendaks,

kui muutus tulistjalu, mõrvanud on hinge,

seal nägid Hadese lapsi, silmad kukaldes,

jalad käte asemel, siiski kaunimad kui inglid,

neil olid lõputud otsija silmad

ja nad veetsid aega ärkvel magades,

mu reaalsus pahaaimamatu, kutsund pittu,

säänne toredus on võrdväärne uue sünni aimdusega,

siit tulevad kullad ja kullid, nende kandja-sugu,

veatud nokad kriiskeks valmis, luudest mis laenatud

ja luudadel mis…,

ma võtsin päevad vabaks, et olla olemas,

päikese ja nelja taeva all,

siin kustuvad Apollo tuled, kaikuv kükloobi silm,

pisar kui järv, selle langemise taak,

siiski ilu ja heitlus, mis jäänud eilsesse,

nagu tuli, mis Hadese laste silmis,

tulevik tule ilus, nagu sina,

kes sa kohe oled siin.