Need kuldsed munad (hanelt)

Kell on 07:14 ja ma tean mis väärtus on armastusel,

et seda sõna heaga välja ei peaks ütlema, kostan

siinkohal minagi, et mõni väljamõeldis kandku

autori nime juba eos.

Tasase suuna või metsiku? Kes teab, kes ikka, kui mina,

et mõlema suuna vahel on keegi salajane kulda istutanud,

puud mis juba 29 aastat kastmata, kasvanud siiski üle põlve 

ja kandnud meeletuid vilju.

Nendest võisid süüa ainult loomad ja inimesed, siiski

ihaldasid just naised neid aromaatseid hukutajaid,

nendele mõjus vili uimastavalt ja kord kui mõju kadunud

ja võim kodus, ei tundnud nad endi elusid enam ära.

Nii lihtne oligi.

Selle keskmise tee taga kasvas Masuraadi tempel,

pealuud iga nurga peal, iidsed jumalused, endised kehad,

marmorisse vormitud, keelud ja kirjad täkitud väriseva käega jalamitele,

siiski kunstile au jagamata, ainult hirmu külvamiseks.

Sealpool saingi aru, et ma olen...

Selle kannatuse saatel kandsid nad elamise tubadest välja

kõik oma vanad ja purunenud, ootel ja nutused,

et siis valmistuda järgmise etapi osaks,

lennutada tuuli läbi ja kanda maailma suurust

kergusega oma õlult, tasane taevas laulis lindudega

kui õhus sünnitas meistrite käe alt vallandunud

kirjeldamatus oma esimese lapse,

tõelise paratamatuse voog, osakeste tantsisklemisest

ja tõdemusest et nende osakeste vahele jääb alati ruumi,

ruumi mida asuda täitma,

soovide ja võimalustega.