sõdurina poleks minust kasu olnud
aga lahutades meelt oma ande paljunäolisusega
võisin kanda oma patte vankrite viisi minema
öeldes lahkumispilkudele adieu
käskida teid jumalale
kui kunstist muud pole saavutada
leidsin et viimane talv ja suvi
liikusid armunute väega teineteise ligi
kelleks võib saada tulehoidja
kui soe valgus pimestab teda
ja lahke nahakandja säravad silmad
on ainult laenajale kasuks
pimedus pimedus pimedus
milles ainult loomata mõtted
ulpimas mõtlejateta
otsimas takjatena oma ohvreid
kui kogu näljaste elajate mass vahutab
teadmiste ääri mööda
nähtamatu käsi segamas arvamuste
süsimusta kohvi
iidses roheluses kiigub ainsa hinge peal
valge koorunud värviga värav
esiisa raiutud tammest (jõud)
isegi ilma aiata
ei julge metsikud sealt mööda kasvada
kui daalia-silmne hunt ulub kuu poole
ja ma kuulen tema ürgset kutset
No comments:
Post a Comment