Ilmsi

Need lapsed nägid unenägusid ja nendes unenägudes
olid mul õrnemad näojooned ja laiemad õlad,
tead sinagi olid seal, nägin sind uude koju valimas
sisustust, valgete kardinate ja baldahhiini karmiin-punasuses
seisid keset tuba käed puusas või nagu need lapsed
nüüd naljakalt oma vanematele oma unenäos seisjast räägivad:
teepoti-poosis

ma nägin neid lapsi kord minestunult
siis kui üritasin pärast vere andmist muna peale soola raputada,
munane päike pritsis mulle näkku, kui ma lamades
neid lapsi nägin ja see tegi neile haiget,
meie valud on alati ühed

ja samad ritsikad siristasid Alesti karjääri ja Madise talu
vahelisel põllul, kui taevasina oli koorunud
ja lained laksusid vastu väsinud maakive,
mille alt ma kunagi vihmausse otsisin

tuline jutt mille valu on valgusest kiirem
on see olemise jahmatus

või on see kõik justkui unes.

Arkaadia idüll

sõdurina poleks minust kasu olnud
aga lahutades meelt oma ande paljunäolisusega
võisin kanda oma patte vankrite viisi minema
öeldes lahkumispilkudele adieu

käskida teid jumalale
kui kunstist muud pole saavutada
leidsin et viimane talv ja suvi
liikusid armunute väega teineteise ligi

kelleks võib saada tulehoidja
kui soe valgus pimestab teda
ja lahke nahakandja säravad silmad
on ainult laenajale kasuks

pimedus pimedus pimedus
milles ainult loomata mõtted
ulpimas mõtlejateta
otsimas takjatena oma ohvreid
kui kogu näljaste elajate mass vahutab
teadmiste ääri mööda
nähtamatu käsi segamas arvamuste
süsimusta kohvi

iidses roheluses kiigub ainsa hinge peal
valge koorunud värviga värav
esiisa raiutud tammest (jõud)
isegi ilma aiata
ei julge metsikud sealt mööda kasvada

kui daalia-silmne hunt ulub kuu poole
ja ma kuulen tema ürgset kutset

Hannibali vanne

Lootusetu juhtum kui poleks olnud toda teist
ja tema teistlaadi mõttemaailmu
mis maailma mõõtmisele vastukaaluks
oleksid asunud

sumedate suveõhtute inglinäod
poetamas naeratusi sinna-tänna
kusagil ohu piiril valmistumas lennukaks
äraütlemiseks

võitlus võitluse pärast
ideede solgimülkast kristalseks pärastlõunaks
ja vaata vaid kui polekski siis
põrgul ja taeval vahet

sinu tänav ütleb sinu nime
sinu nägu räägib armastusest
sinu eelseisev vahekord saab kaotaja
sinu usk leiab uskuja

tühjuse ja vaikuse vahe on alati olnud
ma kordan alati olnud olematu

valgus levib ja ei küsi luba
pimedus peab teadma kutsujat
üks öö ei erine teisest
aga päeva tunned ära tema erimeelsustest

ja sinu silm puhkab