Nuhitud ja nühitud

Kes, kui ma peaksin langema surma lõugade vahele
ja tegema sunnitud kummarduse elule,
kõigest üürikeseks hüvastijätuks,võtaks minu koha?
Kuidas võikski see samune olla järglane tiivuliste
olendite laksuvate tiibade kajale. Ja kuidas
mäletaksite teiegi mind – oma kallist sõpra,
oma suurimat vaenlast, kelle nime asemel
mõni mühataks ja mõni õõvastusest tuhk peos
enda asemel vaakuks, jaheda suve mälestuseks
õlekõrs hambus. Valetate ja valetate. Te pole näinud
vaakumit ruumis, tundnud selle hingetust
ja survet, katsunud kõigi prigusid ja pragusid
oma januste huultega, ehk keelega lausa.
Kas tulite siia selleks, et naerda oma
sõpra tema üksinduses. Miks peaksite?
Miks mitte?

Mõnel inglil oli sinu nägu ja ta kuulis meie
päevades universumi sündi. Kirjanoaga ei saa laastu lõigata.
Lõigata kasugi, et poisist saaks mees. Aga kui ei soovi?
Tõved mu kätel ja tõved mu jalgadel. Tõved mu peas
ja tõved mu selgrool. Teravate seeneniidistike ujuv langus
pimeduses ja jahedus, mida vanaldase suu on lubanud.
Valgus on kuum ja lõkse täis ja valguses
sündisid su lapsed. Valguses nad kahjuks ka surid –
minu kaastunne. Siiski kõmiseb toredate kellade
koor kui sa lahkud mu tubadest, kui sa võtad kaasa
oma nutud ja kompsud. Võtad oma valud. Võta
minugi omad, ma anun sind – hampelmann.

Meie südamete alkeemias pole kulda nähtud, suitsud
mis suitsenud ja mädanenud rootsud keristel. Meie
puudutuste ainumas tundmus jäänud jäiste Pärnu lahe tuulte
kadedatele tühjustele. Tühjad tuuled mu kallis.
Kallis astelpaju kollane mari, kõigis minu udustes Tartu hommikutes.
Täna sa pressisid end. Vaimud meie kohvritest ja koridori vildakal riiulil
hapuks läinud rabarberikook. Kärbsedki peal.
Sinder teid võtaks ja magusaid marju näeb veel ainult
unedes. Mida lubas mulle suure suuga teise pere jumal?

Võtad naise – sa võtad elu ja sa võtad surma. Võtad lapse –
sa võtad ennast. Võtad isa ja ema ja traditsioonide
mädanenud vaatenurga – sa võtad võõrale.

Jah võetud on nii mõnigi kross ja seedimine,
mille kisas võib laps vaikida. Täna sööb põrsas linnu
kõigi naha ja juustega, ta sööb ja muheleb,
sööb ja niheleb, sööb ja taltsutamatu hooga hammustab endale põske.
Raua ja tule maitse viib teda tagasi relvatärina
ja hapukate gaaside sekka, kaevikud, kaevikud, ainult
lõputu ussisuu ja must muld su hamba all, nõnda temalgi –
põrssal. Põssa, põssa, põssa.

Mis mõistuspärasus lubab teeselda rahulolu,
kui vedrud magamistoa voodis ja kellal, langetõbise krampidega
lõppu paluvad. Langeva siidi õrnad kiud limpsimas su niudeid
ja rinnakääpad valendavas päiksesiras. Kui poleks pilvi.
Kui poleks pilvi.

Seal sa lahkudki tühja tuulena ja katus kadund,
taevavõlvil leegitsevad särasilmad ja katus kadund. Seal
läheb su tiivasirutus tormi eel ja puhtama ükskõiksuse
peanoogutus, mida minule ei jätku. Seal sa lähedki –
mu kallis. Seal, jah, sa lähedki, kaasas vintpüss ja tühjus.

Wisteria puust mööda

Mitte midagi ei saa kirjutada mida ei oleks olemas
ja olemas ei saa olla midagi mida ei oleks kirjutatud.


Lillakate õitega Wisteria puu kasvab kaugel Hiinamaal
ja selle puu alt, mis kõigile nõnda meeltmööda,
jalutavad iga päev mehed ja naised ja lapsed tööle
ja kooli ja koju ja meelt lahutama, meelt jahutama.

Jalutavad iidseid sisse tallatud radu,
mööda aknaruutu paigutatud bonsaidest
ja kui nad jalutavad neist mööda,
siis hetkeks meenub neile viieokkaline mänd.
Meenub isa- või emakodu ja festivalide
magusad aroomid: täidetud Tangyuan auramas
valgete anumate sees, täidetud seesami seemnete
ja pähklitega.
Siirupine vesi kleepumas
süütutele huultele.
Kõik erinevad magusad ja hapud lihad, vanaema pelmeenidki,
mille kohta mõni poeg tusaseid grimasse näole veab.

Mõnel habetunud mehel mõlgub meeltes
ainult bahaba kala ja tema võrratud
raviomadused, mis ehk lausa kullastki kallimad.

Mõnel poisikesel pigistavad nähtamatud näpud südant
ja kummardamiseks ei jagu kas aega või tähelepanu.

Kanopivoodi nagisemisega äratas nii mõnigi
inimmahlaajaja oma perenaise või peremehe
ja pidi leppima mitte vähemaga kui
15 piitsahoobiga ja kolme näljase päevaga.

Kõik mis jäi Wisteria puu ja bonsaide vahelisele rajale
enne Jangtse jõge, oli juba varem seal olnud
ja inimeste silmad olid juba varem kordades
näinud neid samu võrke seinal, sampani paadikesi
loksumas jõe serval ja armunuid varjamas
oma kallimaid südamesoove.

Dünastiate haarde surumist ja lõtvumist,
nukkide veristamist ja aegade vaheldumist.
Sõjast eluni ja surmast oluni.

Kelle tubades võis veel lahvatada naer
ja naeru taga midagi kaugemat, midagi enamat.
Naeru taga idanemas kallis ja hea lootus,
mis samuti neid radu mööda oli näguripäevi näinud.

Kui kunagi siit kollaste jakkidega mehed
mööda olid tormanud, puges iga väsinud
ja väsimatu hing oma kivi alla, oma urgu,
oma roo ja lina vahele ja nüüd liugleb
maona siid igamehe kõri ümber.

Veidi säravamate silmadega on piigadki
kui pole värvimata lippe ja mustrid otsivad
esivanemate jooksujalga.
Kui pole ainumastki nukrat palet.

Mõni võib vaadata teesklejale silma sisse
ja näha seal õiget usku, õigeid uskumusi,
aga keegi ei saa väita, et impeerium on kadunud,
see on kõigest osake Hiinamaa hingest,
seal hõljuvate mägede ja punaste draakonite
valvatud templite vahel.

Seal palvete ja palavuste kõutsiriigis.

Mõnel armastatul on veel mõni hetk aega
seista Wisteria puu juurte ligi ja näha
oma vaarema ja vaarisa nägusid.

Kuulata kuidas roosakas-lillad õied sosistavad
kadunud aegade teadmisi ja puhata silmi
Hommikumaa sündiva päikese siras.

Mõni vihkaja, mõni kurbki unustab mineva päeva valu
ja surub käed puidu elavalt tihkesse soonestikku,
justkui lootes seda sama päevinäinud lootust.

Ahmides seda sama inimese käigujõudu.
Veel enne keskpäeva varjatud kuumust.
Veel enne õhtukuma varalahkunu näos.
Veel enne inimööde määndamist.

Kuniks hommik. Kuniks hommik.