Üle silla

Kuhu küll kõik elu jäi,
miks endiselt ei näe,
et olen liiga väike täi,
kes ulatanud käe,
ses suurustavas ilmas
ma sinu vabal tahtel,
olen pinnuks silmas
kui verine armukahvel.

Paradiis on liiga kaugel
ja sild on liiga lai,
et mahutada minu lauge
kareda higise pai.
Et sumedas pilvises õhtus
ma viimseks söömaks pugiks
siia Kerberose kõhtu
sind kahvliga ma luniks.

Kukkuva kella taustal,
ja ahastuse kastmega,
sind üle valatuna haukan
selle klaasistunud ilmega.
Neis mõtteis ehk meenutades
kas ilmsi või mitte,
et voodis peenutsedes,
sul tegin mitu titte.