Su verised huuled
on kulmineerunud suguiha tulemus,
ja me leidsime ühise suuna
selle kiretu kire ajaloos,
kuhu nõelasilma niidi torkega
meie teed lahknesid.

Ja nüüd paralleelselt
räägime oma seintega,
sest molekulaar tasandil
on isegi elutu võimeline
selleks milleks meie pole-
kuulama.

Kuula siis nüüd
seda vaikust,
seda armastuse häält,
kuis sosistab oma manipulatiivseid
meelitusi.

Kuula kuidas armastus
meid armastab.

Vala soojalt, kuumalt isegi
mu toorpooridesse valu.
Võta rebi üks jäse
ja tambi,
tambi korralikult,
tee ehk isegi hakkliha.
Kogu need halastuse palved,
need vabandused,
pargi need
suru tempel peale.
Suru ka nimetähed.
Karju puruks need kiled
mu aknal ja kõrvus.
Kisu nahk mu tuimalt
vedeldunud lihalt.
Kisu küljest meheau,
aga oota,
see on juba kadunud.
Saada pentagrammi
soola triibuga mu ainuke,
mis tallel.
Saada kondama
pimeda, nahata, kurdina.
Saada piinaks mu väsinud vaim.

Sinu Imedemaa

Sinu Imedemaa
on keedukartuli kooretu kollasus,
pleekinud hingede talvekülm.

Sinu Imedemaal
on pisarate pärlendavad jõed,
marutõbiste vahumäed
ja veripunane irvitav päike.

Sinu Imedemaa
on üles keeratud kell
kasetohust pommivööl.

Sinu Imedemaal
on üksik kast,
täis liigendiga nukke.

Sinu Imedemaa
püsib minu südame jõuga.

Luuleõhtu vol 2, 3, 4

2

Käi ja kraabi loome ust,
et palun säästa
teater ja vähekene kirjandust
Eesti kartell kultuurist.

3

Hulgas hubasem-
kast Coronasid
ja American pizza,
selle jõul toodame
Eesti loomingut.

4

Kui järele mõelda,
siis pole mõtet.

Kui sisse kütta,
siis saad kõrvetada.

Kui hagu anda,
siis võidad aega.

Luuleõhtu

Minu suu kuivab,
kuid kesvamärjuke on kange
ja luule on kindlasti liiga malbe.
Mida siis teha?
Pole ime, et pähe hakkab,
kui hinge ei hakka.

Peatu hetkeks, tõmba hinge,
küll on luuletada vinge.

Voola välja, anna talda,
Eesti luule aja valda.

Keera kella, kuku kägu,
et ei nähtaks luule nägu.

Läida küünal, viska muld,
puhu hinge luuletuld.

Sunnismaine kellavärk

Kellavärgi raudsetes veenides
veab sunnismaine aja aatom
meie elu iga päeva.
Energia kubjas piitsa lajatab
ja salamisi sajatab
selle Jehoova
tühjaks saanud patareid.

Inimene mikro osas.
Inimene makro osas.

Aja kulg on lõpmata,
aga kubjas, aatom, verekeel
ja salamisi hinge meel,
meie kombineeritud
aja teel.

Oo Kalevite kõrge hüüd
on tundes läänemere põhja.

Oo igatsuse priiust
võib vere voolu anda.

Oo saare, hiiu, mandri rahvast,
Eesti uuest muistsest vahvast,
Kalevite targast rahvast.

Võib aja voolu kanda.

Täna algas hingede öö,
või oli see hingetu?

Ei teagi.

Kuidas öö,
kui kõik nii pilgeni valge.

Samas valges pilgeni öös
on puhumas mu armulõõsk.

Imponeeriv

Kas ka sina oled olnud massikulturist?
Feissbuukinud välismaa reise,
keisrina läkitanud pöidla,
kord üles,
kord alla,
muutes meid teisi
21. sajandi virtuaalgladiaatoriteks.

Kas ka sina oled olnud 14
ja vaadanud alt üles
fotoshoppinud libanaistele,
kelle näod,
kui antiik-kreeka komöödia
telgitagused?

Kas ka sina tahad meeldida
interneetutele,
kelle sõrmed
kannavad qwerty
evolutsiooni lehekülgedele?

Kas ka sina oled proovinud
meeldida iseendale?

Kõik on otsas
silmad suu kõrvad
vajasid sinu mekki
mine lihtsalt pekki
ja unustame need mõrvad
raudtee taga metsas.

Ma ei saa siia jääda praegu
ehk kui igatsus laekub

Ma ei saa sind armastada praegu
ehk kui vihkamine aegub

Ma ei saa sind hoida
ehk kui ise koidad

Ma ei saa ja ei oska

Ma ei armasta,
ehk ei oska.

Valleri

Kaugel ajas
olid tühjad piimanõud,
olid vedur, ema, isa,
purustatud kööginõud.

Taamal majas, kopli kõrval,
männi oksal kiigeke.
Vana Babüloonia nõlval
istusin kord servale.

Sulla, mulla
oppadii.
Minu kirstu
valleri.

Kaugel ajas,
taamal majas.

Sulla, mulla,
oppadii.
Minu kirstu
valleri.

Valges basseinis lebas banaan

Onu Virgol oli auk,
see suur, mis täidet veega.
Oi, me noored kiimurid
oma seksi reega
mõtlesime kord, et võiks
proovida üht nihet:
mina, Merle, väike Laur
ja see sale Piret.
Korv banaane,
hulk kondoome
ja üks pläsku viina,
sellega me ajasime
Merlekese kiima.
Onu Virgo tagaõues,
mis on nüüdsest valge,
proovitud sai üht
grupiseksi alget.

Istun loome suhkrust troonil,
vaikselt haun ja vaikselt kroonin.

Istun, sest ei hooli
eesti luule päevaproovist.

Järeltalvik

Püsivalt vinge
on tiristada laval
üht armastusluulet kui
küünla sulav vaha
on kõrvetamas
roosi hoidvat kätt.

Siis kriitikute
maiasmokne sulg
võib väita, et
kõkutavalt traditsioone
järgiv titt on
luule elavaim näide.

Ma kinnitasin sule
oma nokamütsile,
ju nüüdsest olen
eesti luule uuendaja.

-teeria

Esoteerilise muskliga veab
maailm end
roomates viienda dimensiooni
olemuse poole.

Luuletaja luule trepp.
Uskmatu usu sepp.
Usklike maailma lõpp.
Ateistide uskmatuse kepp.

Tripp

Laabanliku luulena
su ajusopi hallollusest
vean välja tõde ja
ainelise laksuna
millimallikaks
muutun selles
akvaariumist puuris.

Löö nüüd lendu
21 grammi veli ja
laku marki
ehk siis saab otsa
see luuletripp.

LeTsirK

Sa rattakene vigurdav

mu süsteemi alges,

kus armastusest pidurdav

sa kõrtsitule valges.

Siia, sinna, siiruviiru

blondi peaga tiivuline,

vinta, vänta oksetiirult

tulid jälle nutuline.

Sa oled näts

mu elu talla all.

Sa oled selle

kõrtsu vallas tall.

Sa oled lihtsalt purjus

mu naisukesest lurjus.

Ulmaline

Kas hakkaksid 

mu küünealuseks mustuseks

või

vabade seedetraktide ulmaks?

Kas hakkaksid

mu puberteediea muutusteks

või

alkoholismist tingitud surmaks?

Või

kõige parem vast oleks

kui

hakkaksid lihtsalt olema.

Ja kui hakkaksid olema.

Kas oleksid mina?

EL

Saatsime teile kirja
ja kirjas minu seletus
mu räpasemast mooramehest
ja tema egost tohutust
kes rehest tahtis tangu püüda
ja üleüldse
üle küla hüüda
et temal jalas pole pükse.

Mis Messiina see on kus selliseid
on lastud tulla minu õuele
kus piirilt piirile
on ääremaine tiirane
mu musta mehe must püks
sest kuuest pole haisu tal
kui euroopa tühermaal
on rehe tangul odav kaal.

Ka musta varjust musta saab
kui päike mustaks mustand maa
ja minu mooramehe pätsid
sealt rändama vast läksid
sest vabadus üks ilmata
üks raske valge kliimata
on musta mehe erutus
sest rehe tangust elutust.

O-O

Mõnutundeks
heitluse vaevas
ma avasin pudeli
selle innustusel
purustasin pulbriks
oma elumudeli
ja säärases vaevas
sinu koltunud taevas
nüüd räpasena põlvini
ma anun su iha
ja katsun su liha
just siin selle luuleni.

Sa otsid lootust
ehk leiadki
kuid minu enese oled välja jätnud
see maailma pilt
ja unistuste kaev
on tallerdunud
ootuste kisas
kuid loometu laiba linaga katnud

Ma luuletaja kinga ei mahu

ehk ei mahu ka kraavikaevaja suunda

kuid sinu kulunud elutaju

võin abi lootmata kuulda

Siit
sealt

viin
pealt

olnu
unustus

koolnu
kulutus

mina
sina

joomata
vina

kallim
sina

armastatu
nemad

hulluse võtan ja lepin ehk meelega su armastuse jonnakusest.

selle sajandi hakul 

mu sünd

ja nii ka surm

ning selle sajandi vean ma välja

ehk kustumata äratan leegi

või võtan leppimise

ei võta 

ei kunagi 

ei tea

ei oska

ja leegist teen ma lõkke

loodetava kahju.

Lohutus

Ja jälle olen võtnud palju
siin udutava sinitaeva all

ma koduta
lasteta
hoolimata

võtnud ülearu
seda dopamiini ergutajat
vaese mehe erutajat

laen on homsest
iha tänane

mu kallima suudlus
mu enese mürk

mu armastatu haare
juba lämmatatud kõril
ja kisa kuulmata
laulan

veata elu
eluta viga
ja sinu vihkamise pilgu sära

see lohutab.

Ma karjun
sest siin olen taas
olen võimas
olen kommodoor
olen lihtne hoor
nagu teie
kuid nüüd on tulnud aeg
tasumise tund
aeg võtta relvad
tõusta üles
sellele sunnile
olla olemas
nüüd on tulnud hulluse tund
aeg on võita
aeg on võita need
nüüd hulludes
lähen tagasi asemele
kus laskun igavesse unne
ja selles unes näen
aegumatud näod
ja mina surematu
aga vana.

Uue hakul vaatlen teid
ja imestan lihtsuse üle
ja loodan
kord võibolla saan ka
mina seda,
seda lihtsust maitsta.
Maitsta allikat
mis voolanud
sinust.

Rööv

Miski ei anna võrrelda sinuga
sinu armunud pilgu
sinu veetleva kõnnaku
sinu andunud suudlustega
miski ei anna võrrelda minu alandlikkusega
kuhu kadunud mu süütunne
minu inimlikkus
mina
kadunud
ehk oleme lõhkunud
selle kõiksuse
selle võimaluse headusele
vapustav päev
mil leida uuesti
uuesti kodutus
kus rodus mu eelnev ajalugu
ja need võrratud nahad
mida katsutud
need kehad
need vaimud
andusin kurbusesse
ja nende naeru
võtan tagasi mis on minu
ja kahetsusega teatan
vägivaldselt armu röövist.

End leida

Mu kõrval on udu
mu sees on vaim
ja ehk on kuskil ka hing
kuid siin nüüd leian
et vajan vaid üht
ja üheks on jagunenud
jagunenud maailm
maailm kus elame meie ja
ehk ka sina
ma elasin
ja nii jääbki
jääbki tühiseks mu reis
tahaks reisida nüüd koos
mu raskust ei soovi kellegile
eriti sulle
raske on aga ei tunne
teadsin et kukun
aga ei uskunud seda
kustunud on leek
armastus pimeduse vastu
kustunud on kustumine
enesest
aitan nüüd end
end leida.

Armastus

Sa tulid.
Ma tulin samuti.

Me vajame kõike ja kõiki,
ma vajasin sind.

No vot.

Ja ehk olen kadunud,
ehk olen kadunud sinus.
kadunud realismis.

Ma armastan sind.

Armastus,
see tunne,
see persetunne.

Ma armastan persega.

Kas olen otsinud seda elu  mõtet sellest segasumma suvilast.Võibolla tõesti,et olla teistest parem,et olla erinev,et olla keegi,et olla miski.Võibolla olen ma nagu kõik nad siin,sündinud alasti,surnud riietes,elanud valedes,arvatavates tõdedes.Ehk olen liiga noor,et olla,liiga vana et surra,liiga Mina.Ja ma olen uskumuses,et me leiame endale viisi,leiame lahenduse.Ma tunnen hetkel,et võibolla rakendan ma liiga palju tuntud kirjanike stiili,seda neile omast eripärasust.Ma olen hetkel ja ma olen siin ja neid pole,mis tähendab,et kindlasti ei ole see stiilitunnetus mis mind ajendab vaid elujanu.

Tuldud teed on alati kergem minna,
aga võta see kangem ja
üks tubakas ja
läheme koos.

Mu teed on kurvidega ja sammaldunud,
su mõttetrimmer vast aitab.

Ma aitan kaasa.

Igatsus

Ma võibolla armatasin,
armastasin olla armastatud,
et leida enesest
see suurus,see mis
on ehk tõeline,
ehk miski mis kaduv,
miski mis on leitud,
leitud teistes,
kuid mitte endas.

Ja ehk olen,
olen endasse pürgiv,
olen suunitletud,
suunitletud ainult enda reeglite
järgi.

Ma armastan,
armastan enda reeglite järgi.

Ma armastasin sind,
ehk siiani.

Kas ootad?
Kas kannatad?

Ma kannatan igavesti.

Igatsen sind.

Mindud.

Kuhu minna

Mida?
Võibolla leitud ja andestatud.
Ma jään sind ootama,
sind kes iganes olemas ja kes kunagi pole.
Sa oled siin ja võibolla seal,kus armastajad kohtuvad,
seal kus kohtuvad igavesed,kunagised hinged.

Ma leian sind kõikjal,
leian sind seal kus kaotus oli kaduvam,
seal kus leidsin end.
Ma olin ja nooruses leidsin.
Leidsin,et olen üks vähestest ja vähene ühest,
et armastuses mis sõnastuses on alatine.
ei ole igavene.

Kuhu viid ?

Ma tean.
Sinna kus leiaksime igaviku.
Leiaksime igaviku alatise rahu.
Leiaksime  igaviku alatise rahu armastuse.
Ja alati leiaksime igavikuse armastuse olemise videviku pimeduses.

23 saluudipauku

Ma olen näinud armu,
näinud armu olu
vajatud surmas elu
vikatitega rahva melu.

Või oli see ammu
miskis unes
või ilmsi tules
paar sammu
ja komistus auku
23 saluudipauku
tindita sules
veel loome munes.
Või oli see ammu.

Ma olen näinud armu
näinud armuta elu
surmatud vajaduses olu
igavese armastuse valu.

Kustunud uni

Öhe on kustunud mu uni
ja pimeduse kustutanud tuli
kus varjudes silma sära
see kolmandana tuli ära.
Otsin nüüd tikutulega
tärganud veini vinega
ehk leidmas selle rohu
mis kannaks mind sohu.

Piirideta piir on olematu leitus
kus tallel elamise veidrus
miks mina,miks sina,miks tema
oh küll oleks lihtsalt kena
olla seal nendega massi üksinduses
arenematuse armastuse embuses.
Igatsedes kõrgemaid ja igavesi
kelle saatus puhtaks pesi.

Tohuvapohu

Tekkinud vastuolust

suurenenud tohuvapohust

kasutatud ninarohust

kõrbenud kasetohust

oletatud ebaolust

kirssideta mannavahust

Sai ebalus

sai segadus

sai nohutus

sai lõkendus

sai olutus

sai vahutus.

Mis sai meist.

Meist sai luule.

Ahistatud tahe

Su põskede õrn heitlus
vastu lume otsivat teed
on kindlasti peitnud
kõik aegade nutetud veed.

Kuid sulama peavad needki
sest varjus varjul süda
on äratamas leegi
ja kõrvetamas üha.

Samm sammult jälle peeglis
rida ikka rea vahelt
sa kustutasid reeglid
ja ahistasid tahet.

Üle silla

Kuhu küll kõik elu jäi,
miks endiselt ei näe,
et olen liiga väike täi,
kes ulatanud käe,
ses suurustavas ilmas
ma sinu vabal tahtel,
olen pinnuks silmas
kui verine armukahvel.

Paradiis on liiga kaugel
ja sild on liiga lai,
et mahutada minu lauge
kareda higise pai.
Et sumedas pilvises õhtus
ma viimseks söömaks pugiks
siia Kerberose kõhtu
sind kahvliga ma luniks.

Kukkuva kella taustal,
ja ahastuse kastmega,
sind üle valatuna haukan
selle klaasistunud ilmega.
Neis mõtteis ehk meenutades
kas ilmsi või mitte,
et voodis peenutsedes,
sul tegin mitu titte.