Tallinn

Nukumaja on see,mida nimetan koduks
ja nukud kõik mu kaaslased,vanemad .
Nukud ka kõik mu pudulojused,
kuid sina mu nahkne kallim,
oled justkui tulnukas.
Oled mässav elukas,
lausa märter,nimeks Tallinn.
Baarist baari minust järel jäänused
ja eile kasutatud tütarde nutvad emad.
Vetetu kaev on minu vabandavaks pilguks.

Linnahalli katusel,sinna mere poole miski vilgub,
kui ma ainult poleks nii täis,
korraks .
Hetkeks ka vetetusse kaevu tilgub,
võibolla tilgub täis
korraks.

Siis näeks,see nukumaja vilgub,
see Tallinn ja mina temaga ühes.

Mulle ei meeldi

Mulle ei meeldi
kui puudub mõte ja tahe ja tuju
ja emotsioon.
Mulle ei meeldi
näha nutmas last ja kodutut ja isa
ja peeglist ennastki.
Mulle ei meeldi
kohe üldse see luuletus
mis luuleväärtuselt
on laineta meri või
soditud kirjaniku kuju.
Mulle ei meeldi
bussis teismeliste kisa ja pilgud ja vanurid
ja muidugi
lausa vihkan ma tervet kontseptsiooni
enesest kui kellestki
kriitikust.

Mõtlen ka hullates

Sadades,võibolla tuhandetes
on mõrasid,võibolla kontides,
võibolla südametes.
Nurjatuid,valelike,muidusööjaid,
ma teadsin neidki,kui ainult,
siis veidi.
Sinuga videvikus hullates
mõtlengi,kui poleks neid teisi,
poleks ka mind.
Aga mõteldes kohe üldse
ei puhka ju rind.
Siit järeldus enesele,
parem hullame edasi.

Paberita tint

Mustad on su juuksed,valge su pale,
näen siit pildilt.
Nii hale,
et paber hääbub tindilt.

Jaama taga vist tehti see,
kusagil kaugel ajas,
ma mäletan veel,
me armatsesime selles majas.

Nüüdseks sealt läbi käinud
on kuradi tosin.
Su rindu näinud
ja kuulnud siis,su sosin:
``Ma armastan sind.``

Maanteeline

Tallinn-Tartu maantee
edasi,tagasi,
veel ja veel
vahel kraavis magasin.

Kaks sõrme külmast kanged
ja kadunud prillid,
Piimjasvalged lumehanged
ja mina pillin.

Tartu-ei mäleta
Tallinn-vaid jälestan
Märtsi lõpetuseks
hakkasin maanteeliseks.

Sa said selle mehe

Sa said mu tasase kuid kurvana,
sa said selle mehe,kes eksis.
Sa said mu viha tulvana,
sa said selle,kes end peksis.

Ja nüüd lõbusamates toonides,
kord savist sind ma voolides,
lõhkusin su punsunud rinna,
igavusest istutasin südame sinna.

Igaühe elu ja armukaaslane on ta enda voolida,
kui teha seda mõeldes tulevikule.
Igaühe tahe on vihatust hoolida,
panna enda pea pakule.

Sa said selle mehe,kes kirjutas need read,
milles näha kõik mu luulevead.
Sa said selle,kes isegi ei tea,
miks end siin neab.