Nii kõike hõlmavad ja kaduvad on sügisromanssid,
ja nii sa iga aasta külmad talved
üksi tuisus päevad läbi vantsid,
et ei peaks oma südant valvel.
Meie ümber on varjud inimeste kestades,
seda mõistes vaid kalkvel silmil.
Iseendaga lõbusalt õlle kõrval vesteldes,
kiindunult puhudes viimseid suitsupilvi.
Kelle kätte on koondunud minu emotsioonijäägid?
Kas enam temaga räägid?
Üksi on alati,kindlasti parem,
heitununa kõigest normaalsest,
kui mitte just varem,
saaks põgeneda koletust ja reaalsest.
Kas enam ei leia sa mõtet?
Kelle poole liigud nii nõtkelt?
Ma vastaksin,kõik on liiga raske,
aga kerge oleks piiritletud ja itkes.
Ärge lihtsalt elada mul laske,
siis muutun tugevaks ja sitkeks.
No comments:
Post a Comment