Postponed

Nii kõike hõlmavad ja kaduvad on sügisromanssid,
ja nii sa iga aasta külmad talved
üksi tuisus päevad läbi vantsid,
et ei peaks oma südant valvel.

Meie ümber on varjud inimeste kestades,
seda mõistes vaid kalkvel silmil.
Iseendaga lõbusalt õlle kõrval vesteldes,
kiindunult puhudes viimseid suitsupilvi.

Kelle kätte on koondunud minu emotsioonijäägid?
Kas enam temaga räägid?

Üksi on alati,kindlasti parem,
heitununa kõigest normaalsest,
kui mitte just varem,
saaks põgeneda koletust ja reaalsest.

Kas enam ei leia sa mõtet?
Kelle poole liigud nii nõtkelt?

Ma vastaksin,kõik on liiga raske,
aga kerge oleks piiritletud ja itkes.
Ärge lihtsalt elada mul laske,
siis muutun tugevaks ja sitkeks.

Elu on poognad vete vooludes,
ülal laiuv taevakaar,all märg haud.
Oma mõistmatus nooruses,
lollustega kaetud kombelaud.

Elu on sai kajaka noka vahel
ja hulgus kajakat söögiks tegemas.
Elu on Balti jaam,laip Kopli liinidel
ja võimalus olla olemas.

Kõige tähtsam ei ole elu,
kõige tähtsam ei ole surm.
Vaid igavene loomismelu,
vaid igavene hurm.

Ma istun aknalaual

Ma istun aknalaual
ja pomisen seosetuid lauseid.
Need laused on karjed.
Need laused on varjed.

Ma istun aknalaual
ja naistest pean pause.

Kuid see magus,magus joobeaste,
mis ikka veel pead hoiab paistes
on paus mida pidada ei suuda,
on elu mida kuidagi ei muuda.

A on tatt

Armastus on nagu tatt,

see venib ja venib.

Armastus on nagu vatt,

mis kootud pärjaks

su pea ümber.

Ja vihmasajus see pärg,

mis tehtud vatist,

momentaalselt

muutub tatiks .