Sünd

Hüppas ja vedeles ja tantsis ja nuttis see plikake,
kasvas ja arutles ja loobus,
noormehi sai tuppa toodud
oi kui palju sai toodud.
Kord üks toodutest jäi paika,lihtsalt oli ja ei lahkunud,
oma südant plika ei pakkunud,
see oli juba võetud.
Võetud olid ka hing ja keha,
mis seal ikka teha.
Oli tööd ja oli vaeva,
koos elamise rõõmud:sinikad,veri,nutt ja hala.
Rutiin,siis lõpuks armastus.
Kaua võttis aega?
Võttis aastaid paarkümmend,
Ainus õige tunne oli halastus nende vahel,
et kasvatada inimeseks nende poega.

Nädalavahetus

Kallatuna üle vajadusest mõtelda eksistentsist,

avastab,et pole mõtet sellel kõigel:

ei eksistentsil ei mõtlemisel.

Leiab ennast jälle haisvast rentslist,

pea on kuumav ja haiseb viinaselt.

Suits ette ja samm tuigerdav poe poole,

kell pole kümme.

Usaldab end osooni hoolde,

sees tekkis paha tunne.

Aeg venib,kella tiksumine käel juba kuuldav,vajub pikali,

ka pisaraid valab,ei tea milleks.

Eelmisele õhtule mõteldes kaikub naer,

kus rahad on joodud selleks korraks,

mälusopis on pildid kus tüdrukud selili,

kahvliga kodus pean meeles tõmmata seinale kriipsu.

Skoor.

Kuid mis jääb on ikka südame läige,see halvem,

pood lahti,uus alkohoolne rüübe,

tervis kohe parem,

mõistus jälle tobe.

Samamoodi homme.