Hing,ainult sinu meelepete

Karda mind sa igavene vastik Hing
sinu pea kohal on surmaring,
see rõve lämmatav ving.
Mine,mine kord hävine,
ja olematuks varise,
et keegi sinust ei pärineks.

"Miks? Miks nii kurjalt kohe?
sinu Hing ma ju pole,
kas pole see siis tore?
Ma ainult aidata olen püüdnud,
sind koidikul alati hüüdnud
ja meelsasti ahastusse viinud"

Palun,
ära piina enam seda vaevatud keha,
oma käpiknukuks ei saa sa mind teha,
muidu väljutan surmaleha.
Sel kõnelusel pole mõtet,
koos eksisteerimine on see võte,
kuid Hing,ainult sinu meelepete.

Neid aimdusi on tuhandeid pärlitena

Nii kauge on kogu see ilm
ja veetlused võtnud kogu mu vaeva.
Nüüd üks suur jõllitav silm
jälgib mind läbi iga päeva.

Ma pimeduse poole püüdlen,öeldes palun,
kogu viimse jõuga aina anun.Anun.

Neid aimdusi on tuhandeid pärlitena,
kastetuna enese tuha vette.
Kõik vajadused hukatud pimedate märtritena,
et tuua ohvriand sinu jalge ette.

Ja siiski kogu mu vihatud natuur,
ei ole hävitanud armastust,mis nii suur.Suur.