Veetlevaid pilvi kollendava taeva taustal,
ei enam ma ei vaata.
Ei inimene inimest austa,
ei maailm mind aita.
Kesk mõtiskelu segas mind
üks vaga lootusetu ind,
et ehk taeva all ma,
kord patud pesta saan.
Sest ajast magadeski tihti
satun lootuse valla.
Hirm-,et mind nähti,
virgudes,hinge üle kallab.
Nüüd meelekohal tuikab mõte,
kord hoopis hüppan vette,
et lõppeks lunastuse lootus,
see õndsuse igavene ootus.
No comments:
Post a Comment