Turm

Mägesid igatseb hing.
Neid kauneid vaateid
ja käredaid tuuli.
Kibe turma ving
lagundab aateid
ja murekoormaid suuri.

Vanavanem

Mu juurte hangunud vilju,
sest tekkinud seltskond kirju.
Generatsioon number kolm tasahilju,
Sarkasmi minu suunas pillub.

Alistun

Veetlevaid pilvi kollendava taeva taustal,
ei enam ma ei vaata.
Ei inimene inimest austa,
ei maailm mind aita.

Kesk mõtiskelu segas mind
üks vaga lootusetu ind,
et ehk taeva all ma,
kord patud pesta saan.

Sest ajast magadeski tihti
satun lootuse valla.
Hirm-,et mind nähti,
virgudes,hinge üle kallab.

Nüüd meelekohal tuikab mõte,
kord hoopis hüppan vette,
et lõppeks lunastuse lootus,
see õndsuse igavene ootus.

Tundmus

Hulluse padrikus ma rändan,
mind peksmas okste tihe maru.
Teist hullu nähes ründan,
kui mesilane,kaitsmaks oma taru.

Ma rändan,lootes leida varju
enese talumatu viha eest.
Minu sammude karjuv valu,
läbi pisarate veest.