Eedenist ida poole

Ühel neist hommikutest või lõunatest, kui vajadustele pole enam tarvis nimetusi...
ühel neist, jah ühel neist, läksin enesega pahuksisse ja pahuksis peaga
pole paljust rääkida ega luua. Pahuksis pea on lootusetus korrutada hirm...
on väär ja valskust täis...
on palvete prügimägi.

Ühel säriseval pärastlõunal, pannil paistmas munakollane ja õhtuhämarus
kandasid näkitsemas, ootasin sind. Ootasin. Ootasin. Ootasin...
tähetekk laiutas öövoodis. Ootasin. Ootasin...
koit lõppes vaikse visinaga. Ootasin...
sind.

Sa ärkasin enne mind ja rinnad kerkimas päevavalguse tolmuteral,
laulsid mind üles. Helisesid kõigi armastajate hommikut. Solstaat.

Puhusin vängust täis hingeõhku su ärkaja nirgisilmadesse
ja surusin suudluse templina su Islandi kaitseruunile. Requiescant in pace.

Meeste hommiku märk tärkas tüseda türsosena ja ei leidnud kohta
meie vahel. Õues oli käre pakane. Aknaid ehtis püha talve kristall
ja hinge täitis theia mania.

Me olime noored. Me antiikne dialoog ja püha talv. Nii püha.
Me olime noorusest joobund. Pisemate miimikate varjus
peitsid ennast ajavaevast vapustatud armastajate tüübid: Eros, philia, storge ja agape –
kõik korraga. Kõik ühes ja üks kõigis. Inimene inimesele. Jumalate mängumaa.

Riided olid jäänud meile kitsaks ja naise keha kui ilude ateljee kutsus
mind sõrmedega kompama. Tunda aastate pingeid lõtvumas vaikses hingamises.
Tunda tullepistetu vägivaldses karjes õige ja tõelise armastuse mõõtu.
Tunda sümboleid ja sümbioosi vallatlemise lõikes ja vastavaid
ootusi toita. Toita kutset üksolemisele. Ühtimisele.

Naise merede vallas pisaratega janu kustutamas. Horaios. Oleme parimas hetkes.
Püha talv ei võta, vaid annab. Kallos.
Püha seltsiline. Ootan sind hommikuteni.
Puudutada sind on puudutada elu.

Elamiseni.

kõigi võrdsuste varjust piilub üksik
kõigi sarnane veidi teisiti

mõnel sammujal on usk
mõnel kadumine põhimõtteks

kuningate võlakoorem – rahvas

eristades inimest inimesest
satub pahuksisse endaga

paradoks

Mõnele paarile või paaritusele

Tuleb välja, et isegi kõige väljapeetumad naised mõtlevad neid
mõtteid. Nahal kergitavad karvakesed pead sellisel juhul ja kui
see veel säilib isikliku saladuseloori varjus. Mis imeline juhus
ja juhtum jätta rääkimata need tõelised tunded ja varjatud unelmad.

Sugude eripärast lähtumata ja lahkumata oma pärissoovist olla
isast parem, leidis ka selline isane lohutust nii paljude põllel.
Naised kui kandjad, kui almuse jagajad ja salajased saatürid.
Sireenid või ükssarvikud kellest ainult lugusid ja kujutluse vilju
potsatab meeste aimdustesse. Mis imelised olendid meie planeedil
end ilmestavad. Ja täiesti silmale nähtavad. Vahel varjatudki.

Naisteta pole ühelgi majapidamisel pikka õnne või lusti. Naine
on nimeta lukk. Ole ainult võtmeks ja ava see mida soovid
võimendada. Bravuurne neidis mu kõrval ja nii voolujooneline.

Keegi jutustas mulle loo naise ja mehe murdmisest, et pooled
otsivad teineteist ja kokku saades, lausa ühtides, tunnevad või
tajuvad seda universaalset tõde ja vapustatust. Üksolemise rütm.
Lainetus või pehme soojus. Kergus ja leppimine. Andestus.

Meeneks:

Ma mäletan lapsena, kui nägin kasse või koeri, et üks teisest
nii erinev on oma graatsilisuse ja vaatega. Kass tundus justkui
naisena liikuvat ja tujukusega võrdväärselt minuga samastuvat.

Ja koer oli justkui mees, alul nii usaldamatu, kuid kui kord 
nägi, et sirutatud käes ka palakesi leidus, võis su suurim sõber 
olla. Omavahel pidasid nad alati justkui kirjutamata seadust
silmas, et kõik mis ei tapa teeb tugevaks. Vastandite tõmme.

Tuleb silmas pidada veel ka sellist toredust, et uhkuseta pole
vist siin ilmas ükski olend hiilanud. Mürk mürgiks ja ainumaski
kord kui selline ootamatu tundmus meid tabab, mõistame me
selle hukka ja leiame kõige lähema vastandi, selle asemel,
et olla uhked oma uhkuses ja möödudes nentida tõsiasja, et
kõik mis pole jääv ja nähtusena end teistele radadele liidab,
on kõigest huvitav vaatenurk ja nõuab õrnalt andestust.

Nii, et andestagem.

Kurva õied

Kui Sokrates oli rääkinud oma loo tarkusest või selle oletusest
inimese vaatenurgas ja laimavas tänutähes. Kui ta oli end
võrrelnud jumalaga või tema teadmisega jumalast. (Vaimuni).

Siis leidis ta end teinekord liigagi suures vaevas solvatud inimese
ees, sest kellele meeldib, et tema teadmist hinnatakse. Mõelda vaid,
et juba siis võis keegi kellestki parem olla vaid seda uskudes.

Mõelda vaid. Mõelda vaid, et tänasele pole midagi pahaks panna,
sest hoole ja armastusega on kõik end parimaks tõestanud veel
enne viimast minutit. (Kui aeg oleks tähtis)(Kui aeg oleks)(...).

Rääkides surnuist:

Pidasin pärast viimast kõnelust sinuga vahet, sest paistsin uskuma jäävat
neid vapustusi, millega sina mind võlusid ja selle võluga ei suuda
mina kuidagi elada, sest milleks meile need mängud ja see salapära?

Või sina oled lugenud rohkem raamatuid ja vaadanud rohkem pärastlõuna
päikesest mööda. Või sina oled meredel rännanud ja magusat nektarit
naisepuu küljest noolinud. Või sina oled. Või sina oled. Olgem pealegi.

Käredatest hingedest:

Nägin oma silmaga esimesi aurikuid sadamast udusse voolamas
ja Ameerika tundus niigi käega katsutav. Poleks mõned sõjad meist
üle riisunud. Nagu sügisesed lehed vihmas, just enne esimest lund.

Pärast pööripäeva algas ka minu teekond pimeduse südamesse
või muutis see minu suunda ja vähest moraali, millega lootsin
su kätt võita. Kes kannab teda endaga? Kellest saab järgmine?

Nägijatest:

Pole vahet! Seda ma ütlen, sest siis ei pea ma nõustuma selle
ühiskonna reeglitega. Isehakanud despoot, sest teisiti pole võimalik.
Relva ähvardusel kandsid nad mind eemale mu Apollonidest,
et siis sundida mind vaatama kõigi abikaasade sügavust.

Hirm üksinduse ees.
Hirm surma ees.
Hirm kaotuse ees (sh. hinge, südame, keha, harjumuse, lootuse, teadmise, geniaalsuse ehk armastusegi).

Hirm hingamise ees.
Hirm alanduse ees.

Ja enne kui nad kuuli mulle kuklasse lasid, kuulsin ma tema karjet.
Selline on ideede vägi. Selline on utoopia ja ismid millega neid
väestada. (Vägistada).

Sügavamale:

Pole palju palutud maist taevariiki, et see just usule alluv oleks, ma ei usu.
Et see näeks ilmavalgust inimese hinges ja käitumises ja vastutuses mille
ta võtab enese ja ligimese eest. Oma tegude eest. Et surma pimedus poleks
mitte pimedus vaid leppimise valgus. (Amor fati).

Et kõiksus oleks meis enestes. Jah me võime püstitada templeid ja kirikuid.
Nimetada pühaks lihalikku ja vaimulikku. Pühitseda kõik mis tarvilik
ja kõik mis mitte. Kummardada ütlemise peale, sest enese kuulamiseks
jääb jaksu väheks, sest kõiki meeli kummitavad väärtused.

Kuid mis seal parata. Ka seegi talletab end ja taltub. Nimed vahetuvad
ja ajastute närvihaigused küsija suu peale ei löö. Puhast keeldumist
julgeb lubada endale vaid murtud mees ja siingi peab ja neab ta end
üksikuks. Üksinda ja enesest eemal. Üksinda sinustki. Üksinda sinuga.

Lõpetuseks:

Pole paremat aega ja vahvamat lõppu. Armasta end ja teisi. Armasta
vihkajat, sest vihata on luksus ja vihanud oled sinagi. Armasta armastada
ja sind nähakse kellegi pojana. Armasta pikka päeva ja veelgi pikemat ööd.

Armasta jonnakat ja pudulojust, süvamõttelist ja hoolimatut ja kõigist
raskustest üle astujat ja kõigisse raskustesse astujat. Armasta valikuid
ja püüdlikkust ja eriti püüdmatust, sest mis lõkse võib inimene endale luua –
armasta neidki.

Armasta nürimeelseid ja lollakaid, tuhvlialuseid ja tallalakkujaid – kõik
su tuhanded maskid. Armasta, armasta, armasta! Lapsepõlve olematust
ja tusatunnet, surevaid ja surnuid. Armasta veeta kaevu ja mälestust
ja veel armasta nähtavust. Vaata vaid ette, et sind nähtaks ja kui ei nähta –
armasta endiselt. Armasta rohkemgi.

Armasta, sest mida paremat sul veel teha on.

Phronesis

Pärast Kapadookia haldjakorstnaid ja väsimust tema näos,
suutsime leida teineteist taas Maarjamaa külmast. Siin
läksin ikka sügavamale endasse ja väheste sõprade sekka.

Kulutasin kodu- ja armusoojust opiaatidega. Vaatasin vanu
filme ja mmmmmm, kuidas me filosofeerisime:

Kas sa tead miks kaks korda samasse jõkke ei saa astuda?

Pikkade talvede varjus küsisin endalt neid iidseid küsimusi,
mis inimkonna antiigist tänasesse päeva on kergitanud.

Hegemoonia rakendus minu üle minu enda poolt. Üksinduse
varjust.

Me idoliseerisime teineteist ja kasvatasime kõikide iidsete teadmiste
tuhast hingelist päruspaika. Unenägu unenäost sai reaalsuseks. Ausus
ei määranud tõe värvi ja uurmaaker – see illusioonide meister –
jälgis meid vastikusega. Vastikusega manas ta aega minu päevadesse.

Sest ta voolab, sest ta voolab, sest ta voolab.

Nende päevade kaskaadis sain uue tähenduse inimese duaalsusele:

Üks kes tapab ja üks kes armastab

Unedest ja mõtetest

Ajale jalgu jäänud ja suitsedes kustuvad
lampjalgsed jalajäljed tuhal – 123 223
kõikide kultuuride ja sümbolite iha
tunda ära ja olla äratuntav – ∞

lenda linnuke sõrmelt sõrmele
ära pelga ära pelga ära pelga
keskpäevase tee kõrvale võrratu
üksinduse metronoom

varjust tingitud ajaliselt kokkulangevad
akausaalsed sündmused – sünkroonsus
ära pelga ära pelga ära pelga

järgevalt tõlgendusi tõlgendusest:

ma kohtasin teda kell 11:11
ta kandis musta ja valget (Yin ja Yang)
ma sündisin kell 11:11
mul olevat nabanöör ümber kaela olnud
temal olevat samuti
me sündisime samas haiglas viie aastase vahega
mu paremal käel asetsevad kolm sünnimärki
tema käel samuti
ma nägin teda unes aastaid enne
ta nägi mind moment enne
ma töötasin postiljonina
ta töötas postiljonina
ta näeb ja jumaldab mandalaid
ta joonistab neid
ta räägib vaimudega
mina olen vaim
ma räägin vaimudega
tema on vaim
ma kirjutasin luuletuse naisest
ma kirjutasin naise

vaatenurga muutus:

ma mõtlen – järelikult on ta olemas

Oligarhia

Kloostrivaremete vahel oli ta sündinud ja kasvatusest lähtuvalt
anti talle juba varases nooruses mõista, et mingit taevariiki pole
olemas. Igaühel oma vaba voli luua oma paradiisi. Mõnel kutsumus.

Mammona sai osale kõrguse suurimaks püüdluseks. Mõni kattis
end vagaduse läbipaistva rüüga. Teine kaisutas pudelikaela oma
kuivavate huultega ja sõimas Mefistofelest ja Goethet tema esindajana.

Mõni leidis armastuses oma lapsepõlve erutuse kuumimad hetked
ja ihaldas alasti Veenuse keha roiskumise lõpuni. Haud on kahele kitsas.

Mõnel sai surm – morn vikatimees, vaimuräsituse tugevamaks talaks.

Pärast keskööd linna kõige räpasemas urkas leidsid nad üksteist
ja pidasid maha oma iidolite pjedesetaalile tõstmise. Pahedele krooni
saab ainult jagada teine. Pahedele kaugeks jääb igavese elu taak.

Munk ja ärimees pidasid lõunat vaksali idapoolse sissekäigu juures.
Vennad kaugetelt maadelt. Vaimu vahemaaks saagu mõistmine.

Taamal monumendi varjus kerjus. Mõnele muidusööja. Kuidas muidu,
kui muidusööja, elavate pahavara. Kerjuse tops on tühi
ja varju pakkuvAtlas on ainukene heategija kellel raatsimist jagada.
Hinnaguta vari.

Päevast päeva öö teeb jänesehaake mälestuste tolmutormis ja
jõgedel, järvedel jääb ookeanini terakene aega. Tilgakene kui võib.
Inimene iseteadja, kummaline loom, keerab teise külje ja kerjusena
naudib oma õnne sest Atlas hoiab ka teda. Maailma valupunkt.

Oma rahu vardjaks (Enneaadne)

Ma pean looma süsteemi, või pean olema orjastatud 
teise mehe süsteemi poolt. Ma ei veena ega jaga.

Minu ülesandeks on luua.

– William Blake, Jeruusalemm ehk Hiiglane Albioni emanatsioon



I

Eestkoste


Kõikidest instrumentidest on inimene kõige taltsam. Karjalooma
mentaliteet. Tema tajud on tema veetlus ja sellekohaselt ka
needus. Tema usk on tema vallatus ja sellekohaselt ka
tema lootus. Ühest üheni on voolamise salapära – gnostiku surm.

Mõlemal moel leiab inimene end üles. Mõlemal moel peidab
ta end enese eest. Mõlemal moel lõppeb ta jaks enne sündi.

Kõikidest instrumentidest on inimene kõige vahvam. Südametuse
nooti ta ei tunne ja veel ei kuule ta hingepäevade orkestri salaproove.
Kõigist ja kõigest ülevaks peab ta end ja neab oma nurjumisi elus.
Kõik surm saab temale paranduseks ja siinkohal sätitakse tema
ette kollane pärgament. Allkiri palun: ...........................................

Inimeseks saada on olla paranematu – ideaalsuse eelmäng.

Inimene – rahu vardjas.


II

Salapärast lähemalt


Täna põles tuhat küünalt. Maailma valud näitavad end.
Täna seisis seal pagar ja reoveerott, seisis üliõpilane ja meister,
seisis ajakohane ja ajatu. Kõik läbi masinavärgi aetult ja arutult.

Täna langes läänepoolt kardin ja vetemühas naeris põlevate silmadega
hurmur.

Tosin langenut, kes nende järglastega
on tulnud ja tundnud tungivat vajadust näha oma kauge sugulase
viimset aset ja pelgupaika.

Väsinud järvesilma kohal hõljub vananaistesuvi ja residendid
rändurid ei leia tuha tarvis õhust ruumi.

Nelja tuule poole, nii on õigem ja täna kui põles
tuhat küünalt, lendas tuhk ühele neist. Sureva leegi aparatsioonist
sai surevale poeedile inspiratsioon.


III

Kolm on kohtuseadus


142010082018 näitab vedru ja ratas. Seob mu kingapaelad kokku
ja loodab, et jään teda uskuma. Nii väike asi ütleb ainult inimesele,
mis on tähtis, mis on olnud, on ja tuleb. Hiljem võtab pandikski.

Leegi sulatava suudlusega või pehmet baldahhiini kaisutades
märkad sa seda ja siis jookseb su peast läbi tuhat mõtet, kõik
tuhande küünla varjus enne kodutunde lõplikut lunastamist.

Lahtilaskja tõuseb kõrgemale oma usutud väärtustest ja raske-
hingelistel saab olema maru. Kõik selle vedru ja ratta süül,
või nii nad arvavad. Ajale ikka aeg kui hunt. Ajatusel arukust.


IV

Armastusest


Ta peidab end nahast kestas. Mu kallis surematu instrument –
mälestus.

Pimedatel augustiöödel salasosinad ja igavese
päeva ootus.

Taevased juhtnöörid muusa pihust või saatanast,
kes keda kelleks peab.

Kõik seadusekivist ehitatud vanglad – nüüd purunege.

Täna võtab sõber sõbral käest ehk ümbertki ja Eukleidese
mõistusele seisab vastu kaose pehme embus.

Ja kui ei seisa, siis kindlasti kohtume me veel.


V

Usk paratamatu


Inimese usk on justkui antropofaagia, see kasvab seni,
kuni on mida tarbida. kuni on millest jõudu ammutada.

Nii, et olgem usu suhtes eelarvamustega, sest kes teab
mis miljoni usk reaalsusesse toob.

Tänane päev langes Marsi ja Veenuse alla ja armastus
ei ärganud isegi puudutusest.

Inimese usk on viies element. Miks mitte juba vaim.


VI

Langenule


Tõuse üles. Muud midagi. Vaata seal särab su täht,
selle valgusest hoolib kaja ja madalamalt astmelt
väärikusest kaugele hingerikkuse valda viib tee.

Kuldse lõike täitmatu isu. Kõik loodusest ja looduseks.

Materiaalne tasand on pärast luulelist. Ühest üheni.


VII

Ülestõusnule ehk kordusest


Taas kõnnib salajane tunne varjuga, mu oma peegeldus
ja unes kõndija täpsusega kergitas oma astjalt kaane.

Viiele meelele lisaks.

Olla inimeseks on olla üle.

Taas kõnnib vari tundeta, mu oma kallim uskuja
ja ümbersündija visadusega ta langes unne.

Viiele meelele lisaks.

Olla vaimuks on olla üle.

Vendadest ja vannetest

Tule ja taeva tõugu kannatajad – elementaarne...

Inimesest täheni on ruum ja lootus.

Täna ja tänavate vahel – meie ühis. Elu.

Kallis igapäeva maaler, tule tormi ja tuulega.
Kalla kallis isa käsi ja ootusärevusele leiame
sooja koha esivanemate kääbastel – päevalille
sünonüüm.

Pehme tere ja pakkuja käsi. Otsatult sooniline,
elatud aja värvi.

Vetel mõranenud peegeldus. Isalt pojale.

Ja homne jääb tänase nägu.

pole paremat paika tänasest 

kui metsad oma kuue kulla vastu vahetavad

ja õhk on kui pehme tekk

vanemad inimesed krabavad oma luitunud

sõrmedega rinnakorvi sest süda pidi

seal vist asuma

ja mõned üksikud vaprad seisavad

õllejärjekorras

see külm tasakaalutus ja õrn hägu

sinagi oled siin ja puhastad kassikarvu

oma liivakarva säärtelt

kleebid end minu külge ja suudled

mind oma kummikommi huultega

pärast sugude liitmist pole meil midagi

hingata

kui ainult pärastlõuna täitmata soove

kuid nendestki pole meiesugustele palju

hiljem vaatad sa mind pikalt

ja ma usun su tunnet

seda tunneme koos

päevadest öödeni

aastatest sajandini

Pileamist eeslini või kuidas sünnib jumal

See ka mõni lava: ta mühatas täis kugistatud suuga
ja vehkis kätega nagu üks tüse tuuleveski. Küll
Don Quixote maadleks sellisega. Maadleks elugi.

Oma viimase puhta omofoori suutis ta ka ära
määrida räpasel orgial ja uskus hoopis islami
patupuhastusprotsesse. Nendel pidavat rohkem
hinge olema. Ghusl ja valgenahakandjad hõiskavad.

Tema ema juba leidis varvaste vahelt pärast põllul
rügamist 7 sipelgamuna. Hüva õnne tooja.
Ja kiirustas poega teavitama sellisest endest, mis
kindlasti rahu ja rõõmu majja toob. Numbril on
väge ja ilmalik maailm peab oma osa saama.

Usklikud diletandid pidavat need hullemad olema.
Asjaarmastaja luksus on teada poolikult ja kõik
rahutoojad leiavad oma otsa. Ainult ema süda
suudab andestada paradiisimängurile. Mater dolorosa.

21. sajandil enne meie aega kaotati kõik see pinge
ja mõnede arust lapsik religioon ja asendati uutega
sest inimene ei usu iseteadmisesse. Inimesel on
vaja ülevust ja ülemust – keegi kelle kaela ajada.

Üks kuulus isehakanud variser lubas endal näha
enamat ja siis allkirjastas ka tema oma dokumendid:

YHWH

Hekatomb

Tähistaeva torgitud teki all
ajavaevas loodus kisab
meeles tema tund
kurjalt kaunis minevik

kirjutriibulise õievaagna peal
esimesed ja värsked
silmad ja suu
üleval kõrval

tähistaeva torgitud teki all
armuvaevas inimese kisa:
kuhu jäi elukevad 
suur sulagi

hinge rabatud õhtu
päevgi karjus hommiku taga
üle vaeva viis kodumaa tahumata
siis ja hommegi tervitab

tervitab sind õhtumaa

allakäik

Bezotšaja või kellele neid vaja

Kalingurmütsis armulaua pärija seisis vaikides oma kahe
vanema, kuid mitte austusväärsema esivanema vahel.
Mis seal toda ikka ahastada: Kelle hala on pikem, selle
varandus suurem. – Vanaemade jutt ja hoiatus. Enne.

Tollal kui varanatukest jätkus vaid vee ja leiva jaoks,
oli ta vanaemade kombel püksitihnikutesse kogunud
mehele saamiseks vajalikku. Kõik need unetud ööd
ja siis see isatapp. Lõpuks see isatapp, sest kellele
neid vaja. Parem enne halltõbe üsale paremat varju
otsida, sest varjud on ju täitja tõugu. Varjust inimeseni
on lühike maa, inimesest varjuni veelgi lühem. Hineni.

Pärast matusetalitusi tuli vene poolt sugulane, kes
talle tema elu esimese sarafani kinkis. Nii muuseas.
Nii nagu kolm kuningat andestuseks kingitusi tõid.
Hiljem võttis ta tüdrukut naisena. Ja kuu oli alles poolik.
Ja polnud tüdrukul hingeneelamisest aimu. Polnud tolku.

Oma eskapismist lähtudes vajus põrmu kogu asjaajamise
skandaal. Mis see lihtrahvas ikka teab kuradi ja naise
suhtest, kuid kui kuradiks saab naine. Tule taevas appi!

Ilu on seotud kvaliteediga ja ülevus kvantiteediga. Kõik
mis tuleb enne või pärast on loomulik kadu ja sellepärast
pole vaja varjukandjatel muret tunda. Kuid oma hingele
ta rahu ei leidnud ja isa vaim võttis oma koha sisse
sipupükstes. Vaatas suurte kitsesilmadega oma tütrele
otsa ja viiendal eluaastal väitis, et kui tema olevat tütre
isa olnud, siis ei lubanud ta küll vene poolt sugulasega
lapsi teha. Aga ju siis ajad on muutunud. Ajad nagu ikka.