Kuulsus ja kohmetus

Mis on luuletaja päevatöö hind?

ehk igavik kui mitte miskit muud
ehk üks närune "kärab kah"
ehk ühe süütu tütarlapse
armastuse esimese palangu hetk
ehk poodu nöör
ehk isa laps
ehk kuulsus ja kohmetus
ehk tehtud luuletajate muie
ehk üks vaikus enne plaksutust
ehk üks rist enne hauda

või on luuletaja päevatöö hind
üks elatud elu?

Ühe kaotatud aseme asendad teisega
ja pead meeles olla tänulik
et veel jagub kodusoojust
ja hingerahu nendel
mardivarbaidkülmetavatel õhtutel
kus tume ja joovastav vedelik
loksub pläskus mille
said ühelt kodukandi kodutult
filosoofilt

ühe kaotatud aseme koos
kaotatud seemnega

võibolla kui ehk jah
ei taha ja arvad et oleks
ei pea paha poiss olema

nii et oleks need asemed
sinus endas
oleksid tigu siis kannaksid
kodusoojust ja hingerahu
endaga

aga sina oled üks paljas inimporgand
tuhised läbi universumi
oma kilpkonna seljas
ja imestad miks end kunagi
koduselt ei tunne

rahune ja võta hetk
võta või kaks
ja mõtle mida tunneb hobune
kes magab ainult püstijalu.

Lago di Como ehk kuidas lõunas jahu jahvatada ei saa ja sellega needus murtakse

Kui me lõunatasime Isola Comacina metsa
kasvanud saarel ja sa olid parasjagu
kammimas oma heledaid juukseid,
mis Itaalia päikese käes peegeldasid
niivõrd valusalt, et palusin sul reisi
esimesel päeval kübarat kanda, siis kuulsin
ma kellasid.

Alguses vaikselt, nagu kukla tagumisest nurgast,
siis aina kõvemini, kuni viimaks tundusid
need kellad olevat mu nina all.
Seal aga olid hoopis sina.
Särasid oma teadmatuses.

Mulle meenusid Como piiskopi Vidulfo
sõnad, kui ta needis saart, et kellad ei löö
ja kivid ei asetata kivide peale.

Ja siin sa oled, ning kellad löövad nii, et
isegi viimsepäeva ratsanik kataks kõrvad
ja pöörduks tagasi Issanda juurde täiendavaid
juhiseid saama.

Sa õhkad okste vahelt piiluva päikese poole.
Su põhjamaine nahk on mitmenädalasest
reisist jumetunud.

Me oleme sinuga justkui kaks kõva kivi.
Jahu meiega võibolla tõesti ei jahvatata,
aga Vidulfo sõnadele oleme öösiti vastu.

Öösiti saavad needused murtud,
kui nähtamatu jõud meid voodis
üksteise peale tõstab.

täna öösel võime vaadata taevast ja leida
end tähtedena ujumas kosmilises pimeduses

täna võime seista seljad vastamisi ja leida
sisemise äratuskella mis piriseb meile
tere tulemast elavate maailma
tere tulemast kaunis

tere tulemast

täna öösel jätame varjud maha
lonkava päeva valgusesse
ja sulandume ühte

täna leiame üksolemises kaduviku
väärtuse
kõik sidemeta vered
kõik vennad õed
mu inimesed

täna leiame ja tervitame
sest täna on meie elu
esimene päev

kuidas saab veel paremaks minna?

kõik kloppimata vaibad
millel tallanud on sõdursaapad
viisud ehk kingadki
kõik salajased korstnapraod
kus noorushõbedast lusikad
esiemade prossid ja riigivõimu
pilkavad armastuskirjad
kõik need rehed ja tared
ja murtud isade murtud valed
kõik need kraavid
üle terve maa
kõik need sood ja järved
kõik need valged suitsuviirud
põlismetsade põuest
samblate embusest
ja kellegi lembusest
kes puhkab siin
enne viimsetunni gongi.

Kompass

Sa süstid armumürki pole hullu sest
mul veenid mustad süda mehhanism
sa süstid armumürki pole hullu sest
saab igavikuks elu kataklüsm

saab igavikuks laintes paat ja siis
ei tule tund mis suure tormi viiks
ja majakaid ma näen neil pole vahti
mul süda kulutand on mitu tahti

pole hullu oled kääbus oled täht
väljast külm ja sisemiselt soe
too mind koju sest meid kaht
ootab kagu kirre edel loe.

Tema põldudel kasvasid ohakad

ja mets oli nii kaugel nii kaugel

metsa taga oli veel metsa

nii kaugele kuhu silm ulatus

aga silm ulatus ainult puudeni

kõik ülejäänu oli enda teha

teha veel mõni kraaps taeva
särasilmale
teha veel mõni unine ringutus
enne silmade sulgumist

mitte vaadata vaid tunda
sest mets on nii kaugel nii kaugel
aga silm ulatub ainult puudeni.

Sõlmitud salmid

Kõik tühised sõnad on puseriti
okastraadiga seotud
kõik andamid on antud tumedatele
vetele
leegid leegitsetud kõikidel punastel
kalendripäevadel
kõik salmid on sõlmitud kaunitest
sõnadest
kõik kaunid sõnad olid kord puseriti
okastraadiga seotud

ma ei teadnud uskuda uskumatut
aga ma uskusin teadmatut
ma ei tea miks see on nii nagu
see on
aga see on nii nagu ma tean

kõik sõnad saavad kord helisema
kellegi teise hinge kumedas süvikus
ma usun seda

ma tean veel kostub mõni palve
ma tean uskuda valikutesse
ja sõnad saavad teoks

ma tean neist puseriti okastraadiga
seotud sõnadest
saab veel tuhandeid sõlmitud salme.

Arbor vitae

Kes ütleks, et minu aias kasvav elupuu
on õitsenud oma viimse õitsemise?
Ka õiteta taltsutab ta sügise kaoses aia.
Tema oksad silitavad suitsuse tare varemeid.
Pakuvad lohutust. Äratavad elule endiste
elanike vaimud. Vaimud kes hingedeöös
otsivad oma kohta. Seda õnnist hetke
paradiisi ja põrgu vahel. Vaimud kes ei soovi
muud kui olla meeles.

Ma ei sunni teda õitsema. Ta teeb seda siis
kui tunneb valmisolekut. Ta õitseb kui
kääpavahid on relvad sulatanud aknaruutudeks.
Ta õitseb kui lapsed tunnevad jälle rõõmu elust.
Kui elatakse elamise rõõmuks.
Kui vaimud on jõudnud kõrgetesse kodadesse
ja võtnud istet oma troonidel.
Kui inimesed on lõpetanud vaimude moodi
elamise.

Ta õitseb, sest armastab, mitte sest peab.

Sai südamele rada

otsatu tunde tõttu sinu armumise säras
lepin ja loodan et paned mu ära pärast

pärast tuleb veel üks tunne üks rabavam
üks pagana suur üks pagana tabavam

pole olemas otsa pole olemas äärt
pole üks teisest rohkem siin ilma peal väärt

pole suudlusi ja lembust nii varnast võtta
tasa ja targu sest tark ei tõtta

ära tolmuta mu õitsevat armuvilja
peatu nüüd hetkeks pole veel hilja

otsatu tunde tõttu sinu armumise säras
olin su südame olin hinge varas

lõigatud said niidid nüüd seome jälle
kui poleks armastus ehk jätnud jälje

Tähelepanu

Mul oli hiljuti juhtum, kus mees otsis oma naist.
Otsis ja otsis, aga ei kippu ega kõppu.
Pani kaamerad tuppa koos liikumisanduritega.
Heliseadeldised, et äkki on naine nii lahjaks
end dieeti pidades näljutanud, et pole enam
nähagi. Et äkki on naine avardunud vaimselt
nii palju, et on muutunud energia kogumiks.
Täitsa ilma lihase kestata.

Mees otsis läbi kõik sahvrid ja kapid. Kõik
praod ja vuugid. Aga naine oli kadunud.

Lapsed olid alles. Söök oli laual. Nõud
olid iga päev pestud ja kuivatatud. Vannituba
oli korda tehtud. Lapsed kasitud ja
koer söödetud. Aga naist polnud kusagil.

Mees vaatas, et egas midagi ja pani suitsu ette,
ning võttis ühe pudeli rummi.

Ja mis sa kostad. Kohe naine platsis.

Flash forward-iks nimetan ma tugevat
taju. Valikutest tulenevate tagajärgede

reaalse visuaali nägemist. Nagu mitmiktaju,

aga eredam, hingavam, õhkavam. Nagu 

elusolend, kes sünnib, areneb, sureb ja nii

iga mu tehtud sammuga. Üha uuesti ja uuesti.

Back in a flash või flashback, kui surfan
niivõrd kaugele mineviku alleel, et mõni
kord ei leia enam koduteed. Loon nii
kauni oleviku. Nii kauni reaalsuse,
et minevik ei astuks mu kandadele
ja tulevik ei koperdaks ees. Iga päev
tasa ja targu. Iga päev. Iga päev.

Sosin

Täna on üks tumedus mu hinges. Ma ei peleta teda,

vaid surun tugevalt oma rinna vastu. Ütlen, et oled minu

ja näita mis on sind ärritanud. Mis hinnangud oled 

andnud endale ja teistele? Mis hinda oled pidanud maksma

vihkamise rõõmuks? Miks teeb vihkamine sind

niivõrd rõõmsaks? Kellele see kõik tegelikult kuulub?

Mu kallis tumedus.

Täna on üks teinegi mu hinges. Üks vaikne sosin,

kes palub hellust, aga nii vaikselt, et teda alles 

päeva lõpus kuulen. Tagasihoidlik sosin, kes kõigile

möödujatele tervisi saadab ja vaikselt ütleb, 

et armastab neid. Nii väga vaikne on see sosin.

Ma juhatan selle sosina tumedusega kokku.

Sobivad nad niivõrd kenasti selle igavese päeva

mentaliteediks.