Modus operandi

Kui sõdalastest saanud inglid,

nad karusena tiivulised,

istuvad nüüd seal katuse all

ja ootavad vihma lõppu,

aga vihm ei lõppe kunagi,

see on juba maailma asi,

kalla kallis isa käsi,

ei lõppe päike ega tuisk,

kusagil on alati üks räästaalune,

kus istuvad need inglid,

kes kunagi olid sõdalased,

nende peade ümber pole tavaline,

tavaline pole nimbus,

vaid lehmakettidega kokku sulatatud,

raua needmine,

nende pale pole lubjane,

nende isud pole salajased,

nad on tormi lapsed,

torm mis lõhkus nende isa valge maja,

nad on ulukid jahihooajal,

aga kuulid neid ei murra,

sest nemad on vabade maade hoidjad,

kõik tuuled mis kerinud naati,

mis visanud laineid ja nende kalamarju,

visanud rannarahva võrkudesse,

samad lained mis kandnud pärle endaga,

nemad on implikatsiooni teenrid,

selle tõega on neid kiidetud,

neid ingleid kes kunagi olid sõdalased.

Kuidas tõlgendada ananassikultuuri

Kui me alustame põhilisemast,

keeldume väidete õigsusest,

neelame oma au väikeste kuid…,

sihikindlate lonksudega,

võime märgata end seismas…,

nende sammaste vahel,

kus seisnud teisigi,

mõnel siguri-kohv näppus,

teisel piip suus,

kolmandal sügelus kusagil ahtril,

need kes armastuse valelikkust tõdenud,

saanud vabaks, 

teised ajamas endiselt oma enese saba taga,

nagu hulluks läinud hundikoer,

keiser, kes riieteta, 

nähtamatu rahvamassi hambus,

närimas nagu lehm põllul,

kui suvi lõpuks tuli,

võtsid need kes kaotusi ei tunnista,

end häbematult paljaks,

peesitasid universumi päikese all,

kohevad kõhud taeva poole,

genitaalid nagu kreeka pähklid,

kui ainult udu oleks,

nende mentaliteet oli kaugem…,

kui Hiina tuli, 

pikad sõrmed sobrutasid lodevust,

peenikesed pihad olid unustuse hõlmas,

meie kaadrist olid saanud vanamemmed,

mugavad ja mugavust otsivad,

unustatud reaalsuste kõiksus,

nagu surm mis kunagi ei lõppe,

elu oli silmis neil, keda peeti halvaks,

pahad õunad, küpsenud enamusest kiiremini,

kohe valmis noppimiseks,

näed Blake võlur tulebki,

sirkliga nopib ta elupuu ingleid,

originaalse patu teisendid,

madu jäänud rohu sisse magama,

võibolla labidaga oli peremees…,

tema pea eraldanud tema kehast.

Kuidas libiseb vaikne madu

Kuidas libiseb vaikne madu,

tema soomustel päikese tants,

kusagil laulab valgus laulu,

meie käed on hoidmisest higised,

su küünte teravus on miski,

see miski mida igatsesin enne sind,

kui nuusutasin raamatute lehti,

kui hammustasin külma jäätist,

kui nuhutasin kurbusest,

kui rõõm täitis mu vihmaseid kopse,

su keele maitse,

see ingli-kaste-piisk,

hommikul kui ööde salapära on langend,

kui naeratus su kohvitassi tühjendab,

vaatan malelauda ja nuppe,

avatud aknast kostab raadio,

mehed lähevad tööle,

sa istud mulle sülle,

ma tunnen su lõhna,

see kevadine nõidus mu veenides,

kuidas libiseb vaikne madu,

tema soomustel päikese tants.

Iga linn on tulnud seemnest

Meie majade alla olid maetud nemad,

kes püsisid ja kes said lõigatud,

meie tuulikuid pesid ja hooldasid nad,

kes võitluse eest maksid hinda,

iga linn on tulnud seemnest,

kui lapsed selle teedel,

kelle põli oli valu ja tule rauda,

iga aeg on andnud rahutust 

kuid rahu andnud samuti,

me loodust on ehitud särava klaasiga,

milledest läbi voogavad jõed,

mille üle kummub sild,

nagu küürakas eit, 

tema alt on läinud ilma peale,

läinud väiksed ja suured,

iga jõgi algab südamest,

mõnusate taskuvaraste kreedo,

eestlase Roomas, selle vana rahva tarkus,

et igas sadamas kaks,

igat sadamat kaks.

Kui nad puude all õitsele on löönud

Olen näinud kannatuste pagasit,

kuidas ilu õrnalt oma sõrmedega sellest üle käib,

kui vaikse Maa tuhanded tuhud,

need hoidnud kivihiiglasi sündimas,

kui äike ja murrud, naer ja sadu,

puud ja rooste, valu ja kallistused,

need kõik on rõõmu kolletunud vati all,

siis jahedus mis jumalate rajal,

teeristil seisatan ja näen aga ei anu,

tean aga ei palu, et minagi,

kord kui kuum ja külm on korraga,

saaksin osaks selle maailma kuldsest,

selle maailma hallist,

suudlevate inglite paljususest,

kui nad puude all õitsele on löönud.

Meenutuste salapära

Kuhu sa kadusid pisike piiga,

kelle kingapaelad naerunägusid 

joonistasid asfaldile,

kelle ninakrimpsutus mustade juuste alt

kutsus kokku kõik varjud,

kelle naeratus nad uimastas,

kuidas sul läinud on? - kas sa magada saad?

kuidas läheb su armsamatel? -

mis nende nimed on? - kuidas nad elavad?

mis sina arvad maailma asjast

kui kogu pimedus on valguse asjas,

vaata! - sisalik hüppas ühe kivi pealt teisele,

nagu aeg mis kivile ei jätnud jälge,

kuidas toimib su meel,

kui mesine su sõna mu kõrvus,

kui vaatasin su sääri ja sukkasid nendel,

lind lendas puule millel kohe-kohe

on tärkamas roosad õied,

ma tean sest sa viitasid neile,

taevas on tähti, sedagi ma tean,

kuigi valged pilveräbalad ehivad 

ülemise mere sinist palet,

seal taga, sellega lohutan end,

et õhtul, kui pime, tulevad nad taas välja,

nõnda nagu minagi olin harjunud,

nõnda nagu luule tuli järgi,

siis võtsid sa viimase hetke,

panid tasku ja liikusid kaunite 

võngete saatel sinna kust olid tulnud,

teistsugusena, nagu ikka, nagu alati,

ning mõnele meist jäävad 

meenutuste salapärad, 

nagu ikka, nagu alati.

Walesi mäed

Kui ma nüüd neid…, Walesi mägesid kõnetaks -

mida nad ütleksid?! - kuidas olen ehk kaotanud,

või justkoht võitnud, midagi mida ei saa näha,

midagi mida ei saa katsuda, ei maitsta, 

hinge-sõrmi ümber seada,

midagi mis koiduga viib mu kallima,

miski vana ja miski noor, kui ma ainult…,

Walesi mägesid kõnetaks,

kuid siiski pole sõnu, lumi kõrgustikel ei räägi,

ei laula ta ja ei ümise, ta tuleb kõrgelt-kusagilt,

ta on ja siis on ta läinud, tema asemele jäävad…,

jäävad need kõigusoojased, jäävad ainult,

kui ma Walesi mägesid kõnetaks, siis tänuga,

tänulikkus on vedrudeta vanker külateel,

hulgus ja pudulojus - närv läbi nagu lambipirn,

jalad pajuvitste laadi, kuid omal kohal vankri ees,

sedalaadi tänu leian sealt…, kui ma ainult…,

Walesi mägesid kõnetaks - neid mille tõstsid sina,

vahva solin sillerdab allikana, muundub ojaks,

muundub mööda kive-rahne, toibub - 

siis muundub edasi ja muundub järveks,

meil muundumise kunsti on veel õppida,

seda nõu ma küsiksin neilt mägedelt..,

seal Walesis, kuhu läheme kui maa on kuldne,

on roheline, on taaga taristu ilma valuta,

on leiva-haldjas leivata, on…, tänuta,

kui ma seisaksin seal, neid Walesi mägesid,

ohh, neid ma kõnetaks, suure, suure tänuga.

Lahke südame laul

Mul on hea meel,

et maailm on lahkem paik,

kui oled lahke endaga,

et roos okasteta on ikka roos,

et kändu hoiavad elus teised puud,

et sõber hoiab sõbra kätt,

et on tuul, on põõsad,

tulihein ja leedrid, 

vanad ja lagunenud majad,

ronitaimed kaisutamas neid,

et kividel on sammal

ja samblal istub väike konn,

et armastajad on sukeldunud 

teineteise sügavustesse

või tõusnud üle pilvede,

et kodu on seal kus on süda,

et leidjatele on kaunim paradiis,

puhata ja mängida -

et see on tõde omaette,

on kuldne karikakar,

et pimedus on ainult mööduv näht,

et valgus paistab seestpoolt,

et sina, kes sa oled mina,

oled jõudnud siia

lugema seda luuletust.

Laulmas kodust

Ma seljatasin kauge oru 

ja soo selle taga,

kui udus pöördusin metsa,

nägin valgus-linde horisondil,

mitmete väravate vahelt läksin läbi,

kolasin võõrastel pööningutel,

sfinksid pakkusid mõistatusi,

oru sügavamad olendid,

nad meelitasid pimeduses,

punaste laternate vahel pildusin nahka,

õrnad vaimud pakkusid tuge,

inglid näitasid teed,

kui kohtasin kord lepatriinut,

mardikat ja keskit veel,

mu nägemine taastus,

kus kallastel küll kohtasin ma end,

kus olin alasti ja paljunäinud,

lapsemeelne vana hing,

uues kuues ma loobusin,

loobusin kontrollist ja valust,

valedest ja kõvadusest,

üle mäe liikusid mu silmad,

siis jalad ja terve vaim,

seal roheliste väljade päiksepistel,

soolane meri laulmas kodust,

istusin ma lõpuks maha

ja puhkasin jalga.

Nüüd taevast paistab tähti

Nagu salajase mäe tipp,

ma sind nägin läbi hommiku-udu,

kuidas kuuskede teravad tipud,

need kõditasid su rindu,

kuidas valgus su südamest paistis,

kuidas taevas avanes sillerdavaks vihmaks,

kui aegade tolm su tuulega viis lendu,

viis kõik selle mis kunagi oli tähtis,

sa kasvasid üle ootuste,

su jalamile ehitati maju,

sa hoidsid neid inim-lapsi oma süles,

sinu üsas valmisid teemantid ja kristallid,

üle su peade aerutas vikerkaar,

su kulmujoonele pesa teinud olid linnud,

võõrapärased kuid tuntavad joonistused,

need ehtisid su koopaid,

su tugevad juured voogasid sügavale maakoorde,

sinu lõhn kui kõndisin üksinduses,

mitte kunagi üksinda,

kui meie sõbrad vaatasid meid,

vaatasid meie armulugu,

mägijärve sinises pehmuses silitasid sa mind,

kuidas su kalad nokitsesid mu varbaid,

kuidas me saime üheks,

nüüd taevast paistab tähti.

Tartu

Milline naise kuldne käpp, 

karv kõik kräsu, 

ütleb maapinnale 

tere hommikust,

kui kogu seeneriik laulab,

kändudel pikutavad rästikud,

üks shamaanike kolab sauna juures,

animisti unelm,

vana laulik Vanemuine,

valge hame, veel valgem habe,

söödab rebaseid,

pärast hinge ja tema pimedat ööd,

kroon mis ripub kase oksal,

all korjab memm mahla,

voolikud ja anumad kevadet täis,

solin kui kuse laul,

armunud metsa ja pudulojusesse,

näinud Kerberost ja Kronost,

sellepärast me kannudes on vesi,

salajase allika tubli rüübe,

eestlase tõelisus, 

kodukoha kootud,

läbi ämblikuvõrkude 

ja mustade koobaste,

mööda võluri varrukat,

Emajõe tuppe, selle salajast juurt,

kuni jõuab vaimuni

ja nimetab selle koduks.

Vapious

Ma olen valgus su hotellitoas,

sinu supitaldrikul viimane vedelik,

olen kartulapealsed ja nende mürk,

krantsi haugatus, kuke kirg,

müravate vendade verised ninad,

olen su aja kolletund valvur,

vaata mind kui kõnnid päikese poole,

olen see mis päikest kannab,

see mis kannab sindki,

olen kuningad ja mõrvarid,

vere vahune piir, ups mere,

ulakas olen ka,

olen räme kepp, 

armatsemine olen ka,

kauge tundmuse esimene helk,

siis olen ma veel see mis ei küsi,

kui küsib siis võimuta,

olen piirava tango siuglevad kehad,

higi nende orvakestes,

olen orvud ja vanad määndused,

puu mis kukkus tormis,

olen linnupesa lauahõbedaga,

olen üksinduse kõle kants,

Vapious on mu nimi,

kuigi olen nimeta,

ja sind armastan nagu teisi,

kuni hingekandmishetkeni.

Kevadesse

Sa tule-takkuja naine, 

kelle selg on oksakohti täis,

kus varem käinud Paani kabi,

on sinu kuldne jalajälg,

me lähme talisuplema,

siis piserdati maad üle vihmaga,

kui viibutati käsi,

öeldi: tule sõber,

mina ei uskunud neid,

teadsid metsiku aja jäljed,

need mu näol,

õrn on see hinge puudutus,

ta kutsub kevadet kivi ja sambla alt,

keerab linnud pahupidi,

vaat sopsutavad Pärnumaa liivas,

suvel sopsutame meiegi,

talirokk hammaste vahel,

siidrid näppus.

Õhtuti keerab vana mees ajalehte,

rikub aja kindlat suunda,

kohmetu vanamehe naeratus suul,

ma liigutan ta malendit,

kohe algab Ringvaade,

piisas vaid pilgust, 

panin käed ta jalgadele,

õhtu küsib meie vanadusi,

vabadus tal teiseks nimeks,

ja sammal lõhnab magusasti,

avatud aknast tuleb hiiglaste hääli,

kool sai läbi.