Sõmerate laul

osadest, mille puudutamine 
oleks andnud, ehk annakski
selle tund...e,
         ... mus...

ja ma palusin: teener minus,

isandki,

et võtaks valusa, Salusa II,

ja annaks selle maale,

*

normatiiv oli, bing, bing, bing,

siis tydruk, kelle juus, nii hele,

kandis endas

ühe mehe lugu, vist mitme,

*

kui ma naiseohtu haistsin,

siis mitmikninaga,

õhku luristades, tajulised mekid,

neil kõledatel vaateplatvormidel,

võltsuse vanga-tornid – kõike

nägevad ja sedapsi kõike

teadvad,

*

tooruse vaist, minu noorus,

ses ülearuses, hea, et üle,

arukuse teine poolus,

heast halvani ja halvaast hektarini,

rohelise pöörde jalajälg

on võtnud elusid,

kõik on võtnud,

sellest piisab,

*

kui ma tahaksin laulda õliväljadest

ja vintskest ilmaimest, ses looduslapse

lälinas, nimega elu,

teise nimega surmaks saamine,

ei käsutaks ma keelega sõnu 

üksteise järel ritta,

vaid lakuksin üht...

*

täna on tore päev,

ehk elamiseks.

Laatsaruse lament

minu neli päeva pimedat ja...

mitte nii pimedat, olemise säriaeg,...

kabalistika, muy buen,

apteekri kutsumus, üks eludest

kord elatud, kord surdud,

*

närisin kui oleksin teadnud

muidu-mehe olemise taaka,

möödetavate ühikute valu,

aisting päripäeva,

nii nagu ajale kohane, aias

kus istus mu esivanem,

sootu teine, esimese taoline,

need mu tuleku peegeldus

ehk matter, peegelduse sira...

*

Mad Hatter, elavhõbeda nitraat,

väike ohver, et kanda kübarat,

võib veel öelda, et arukuse tipp,

*

minu neljast päevast on saamas 

eluaeg,

näiline paratamatus,

surma kuldrüü ja kaasa, kaasa

anti vaid ikoon,

tahvlitel Dolores Haze,

mina polnud alandlik,

*

pühade päevade nimbus,

keegi kullatu on unund,

ma vägivalla naine, temperamento,

see mul söömisest, 

pika ja punase söömisest,

pimento,

*

ja kui ma sündisin ümber

siis veeks ja vesiveskiks.

Caiaphas ja Kalapas

Vana naise unistus,               noore ja sileda mehe käes

                

                heikleva tera 

maguskülm oht,                    ja siis vöökoha tõuge,

            

peletislik petuskeem,       et  keegi meie teiste seast

    oskaks üks                    1-le!

Pulmasfääris vihmaussidena siuglevad

    edasi-tagasi,  kole koletiste ball,         näotu sügis,

        mu surmade sünnikuupäev, Behemoth Bellevue,

lapsele tore nimi                            aga inglid       

need inglid

ütlesid mulle...        

                                suurustleva asemel suur.

Caiaphas kenades ürpides, mitte enam noor,

    aga jõuline natuur – vaata vaid Jeesust!

ma uskusin neid vanu naisi, enam ei usu noortki,

    kena devalveerumine                    see eetiline perverssus:

et koos on lõbusam

                 kergem

                jne.

Kalapas, mu mikro-ühik, tore valimatu sõber,

ütle: Kas sinu osakegi liigub?

Kiviraidureile

ma kirjutasin sellest saarest

kus peal sai eestlusele löödud

nine inch nails

        mitut senti angervaksa

        mõdu tulisella

        magu magusalle

ma kirjutasin sakste samma

sammu küsitella

kus kirik löödud ukse ette

         metsa ukse ette

         rohujuuretasandile

         ALLA

külma kivi kuningas

kolmest piisab

pead raiumaie

Padisele söötemaie

kohtlase usk on mammonale

saadana sigidik

                ütella mulle

mõnus vaskpunaratsanik

nägime punase päikese palet

hommegi näeme

silme ees nähtamatut sidet

kulla rail baltica

ma usun et nad tahavad head

need mustas nii mustas mehed

lipsudega lakupead

närit vagakummi

närit igat munni

meetreid mersuni

ja siis saab lamendi sõnu

delegeerida

sitta kodt matz

uppunud rohuristidesse

Palagan @terra

Meie mannetus on reliikvia,        hullumeelsus,

    kiratsev kurekari, jalgupidi sohu,

kaks sammu kujutella, üks samm reaalsusella...

               ühiskondliku valu põhjendus

on enesetapjalik ühiskond, sina oled selle nägu –

     ainult süsti ja tablette: uinu nüüd inime! (tglt sosinaga)

mõhkudeta peopesad pole mitte raskest tööst hoidujaile

(vaarisa leivaastjas)           mitte raskest elust loobujaile,

see, kes võttis venda sõbrana ja sõpra vennana,

see, kes võttis õde naisena ja naist õena,         elajaile...

                       pudulojus – sellel on väge,                

    

    kes              loobub                                     kiratsemisest,

keegi ei julgenud saagida vana saart,             ei vanat tamme,

                                                             pikka,

keegi ei vaevunud labidat kätte võtma,                et kulda!

                                                                kaevata,

             et kuulda tuleviku hääli,               palumas,     nei,

anumas meid väärituid.

Pulmas anti suhu neile, kes võtsid aga ei võtnud vaevaks,

    piiska pigistada kliistrist,           aga ei rebind narmast,

vaid põletati tulemasinaga (tšäks).              ja läkski

mustaks    lauad, mida me absoluutselt keeldusime 

löömast,                             mu majja on maetud ootele

üks tydruk südamega ja üks see ilma,

nendega ma ennustasin ilma,

kuni varjust valgeks sai         käsi mis toitis

ja millele ma näljasena hambad sisse lõin.

Lahustuvate päevade aegu

see lahus teeb seda

      see lahus teeb toda…

                                       kolm on kohtu seadus

…aga ja enne seda 

tyhistab see eelneva väite

õigus, et õigustamiseks läheb tarvis paaris kõrvu

ja seda mis nende kõrvade vahel,

                                       kolm on kodutunne

     antiikse maailma nimed olid 

keerulised hääldada,

     nende imed keerulisemad,

päikesekell - sessoonne valguse lõhik,

tooga kleidist, antagone viril, Virgil või Vergilius, siiski eestlane, animist minus see animist minust: 

mina jumaldan juustu, 

selle looma essentsi,

kes söönud ilmamaa kristalle,

selle rohelist kasukat!

ETTEVAATUST SURNUMAGATAJA

maailm on manamise-ohtu

             on ärganud kosmilisest unest

algorytmiline kooma tyhistatud,   äitäh, ütles päevapässik,              keetis kuuma kohvi,     enne röstis oad ja jahvatas käsiveskis,               Quixote tuul

liigutamas lehti!

Unedes näeme maailma,        teisi ja teisiti     

        … näeme maailmu,        

         ..  sind ja mind(.)           punktiga

          .  veitsa veidrikki

kuueteistkümneselt kadus nooruse hallaoht,

kaugema tähe lukustamata müstikasse,

Great Scott

¥£ mõnel juhul jääb symbolitest väheks

Aga siis võime vait jääda,           jääda on vaba valik,

See on tähtis, isegi siis kui mitte.

Üle selle nutukurru, üle naeratuseni

mis lubab murrangulist muutust - võimaluste päripäev - 

igaigavikuline

Tartu on kuld

our deals with the angels

palju püsimata öid

palju nosimata õit

ma nuusutasin veatut sirelit

ta oli detailide kauge…

selle hinge kaja

$

dollar laulab:

jollerii ja jolleraa

hyper-tore-inflatsioon

kui ameerika aevastab

siis maailma kõht on lahti

%

me mõõtsime varakaid kuningaid

ja kes kellega käib

kes kelle otsas istub

siledad aanused 

nii siledadära tõrgu linn(au)ke

!

rääkides linnadest 

(- megahyperpolis)

aga kuhu taimed jäid

asfalt kumab kuumalt

kuumalt vastu

meie tallad surevad

kõrbetšovi luikede lauluga

?

sinu pea kohal on lambipirn

mitu vatti (annaks tatti)

aga kes rääkis riimist

poeetpopulism kõhetu

on kehva vennike

käre-kõle paik

#

ma vaatasin pilvi

pilved vaatasid vastu

nende taeva hiiglaste kondid

lubaduste vesitolm

tava-tavaline

praktiline maagia

mui looduse hocus-pocus

£

põlevad tootsi silmad

asustame punast

nii punast planeeti

aga miks ta punane on

spekter skeptiline

kväärik ostis prismas

omale marsi

milky way eraldi

ei müüda meie regioonis

nii rumal

ainult rohelises sõpruspakis

diabeedi suurim sõber

¥

käärisin käised üles

eile nägin vikerkaari

tartu on kuld

Vintlind ja Vilepyss

syydi – seda nyyd küll

aga mitte nii

    nagu

nagu

    nagu

aga mitte nii

syydi – seda nyyd küll

-"-

pragu praegu

oli 

nagu praegu

praegu

peaks

olema

kui olemine

oleks

üks varsapõli

i7 

nagu

kehik kesine

pesi minu nimega

enda genderit

alkohyyl – moodne sõna

kõik võtavad

;

pärast poole

enne seda poolt

aga mitte kohe

pärast pärast poole

vindununa-virgununa

pühapäeva valu

valamata

?

chapter house

või kapiitlisaal

kollegium 

võigas võika võidu 

vaha

majad majade peale

kuidas sa torne tornidele asetad

nülid teravikke

O

ooper aariaga on 

mana-manustatud

vahune tort

kirsid ja vigiviljad

higised näod parukate all

nüüd on nähtamatu mask

päris ka

selle paruka arukas asemik

o

väiksem märk ütleks:

sinu nime saab ka sedasi

vähemaga

kas sa aga oled

vähem

.

ise tead

Bynu oli

subkultuurse veatuse esimene tuumik

on selle kultuuri vigasus

ja oskus näha selles 

toda kummalist veatust

ossidel oli wremja

aega aga polnud

nüüd on ossilik olla

rikas olla

päike siras läbi paplisalu

meil siin polnudki neid kummalisi

jämedaid ja kummalisi

lehed pärast-voolu

kuppel oksad kräsuste salkudena

langemas maani

see ka mõni teine puu

ja puuslik

ehituselt tuli Ants

taas pandi teda segumeistriks

katlakütjast segumeistriks

ja muudmoodi mullikate manu

eestlase suvi koosneb kahest asjast

fluidumist ja säärejooksust

Bynu tegi

tegi nahka

vot mis ta tegi

keetis meie orika kõrvadele solki

nagu mõni kesine poliitik

el politico (vigane nagu temagi)

ajas suveks mulleti

ja tegi näo et temaga saab naistesse minna

eilane selline aga tunahomme

tunahomme maksab ta arve

selline oli poiste loogika

kui sandaalidest liiva välja kallati

kopajuht Ando sõitis meile järgi

saime trahvi

üks oli liiga palju

kas mitte alati

liigne lõbu peab sündima surmata

aga surmata ei tohi

muidu lõbutseb vangalik

ette-teadmis-lõks

nägime kitse maantee ääres

kõht lõhki kistud

rehvi mustri kaar

viitab patule

näotu kui see ka pole

reedel võtsime viina

Bynu ütles

!

samal ajal kui keegi meid nägi

kirikud ja kellad

lõid kõik lõunaks segamini

kohitu tunne kohvita maos

mul kõrbeks

kui sigaret oleks hambus

keevitaja pliis

!

ma nägin ilu

ja see ilu oli ilus

ilusam kui oleks võinud olla

ja ma teadsin

seal

selle paganama hetke veatuses

vigane sellegipoolest

et pask käib nääri mööda

!

Tartu kunst oli surnud

ja see tegi temast ilmatuma

maailma parima kunsti

!

kogu hing oli 

Tartul oli vaim

see vaim oli

meie

2022

*

oli hommik

hästi lõhnav õhk

võttis meid vastu

selle suve meelitusena

kodutu tunne

kui oligi saatnud meid

kandis endas nüüd

tõelise vahvuse sünonüümi

Pärnu kihas neist valgetest

valgetest õhkõrnadest kleidikestest

kaunid nii kaunid

need kaunid ja siledad

mannekeen-jalad

auruse pärastlõuna kihav-lõhnastatud ood

hääled vaskrannikul

horisondil paljas nahk

ja käärvõimetud inim-kašelotid

me panime pead alkoholi padja sisse

ja sulandusime massiks

näiva ja tegelikkuse vahe

me tormine tuhatjalgsus

köitis meie suvehaku pidustusi

**

vandeseltslased võtsid mu pudulojusliku olemise

kandsid mind nähtava vahetusega

üle trööstitu igi-igava

ja ma nägin merd

***

mind nähti putsa* jälg rinnal

kohvitops peos kusagil festaril

õgvendatud udusulises 

ja pagana

tõesti nii pagana kõrbenud nahaga

Õhtuleht pani üles

haiguslehest oli saanud midagi enamat

ma nüüd teadsin

*_**

aga lullataja magushapu elamise aroom

tehisliku reaalsuse kogukas vorm

paadimees mündita

mitte lehis vaid kuld

aerud kõik sissepoole

vesi vaid humanisti märg

nii märg see unenägu

i:_***

tsush* pärst vaatame

sa ütlesid

kõndisin üksi vaksali poole

Tartust saab Julius Kuperjanovi tänaval

sel üksikul ja mitte üksikul tänaval

äkitselt Pärnu ja promenaadi lubadus

seal kus paralleelselt risti lainete asemel

jooksevad rööpad ja liiprid

tsush* kadus tossuta sajajalgne 

Tallinna uttu

ö:Ö

ühel meie öödest

telklas lasti rakette

minu süda oli hernesteks pudenenud

nii klišee 

nii pläust

nii puänt

leelotasin varavalges naerda

ei teadnud kas naeran

sexxxi hais

kirbe kummi ja võnnutatud võmba

värisemine saatsid mu üksikuid nuukseid

kuni hommikuni

mis oli juba siin

/7

me vaatame alati tagasi

et minna edasi

kui edasi oleks pidune piiga

trööstitu ja uimas

ei näeks me keegi

kuidas kannad poriseid surmasid 

toodavad

Sõnadest ja viisist

i

Me ei saanud sellest kergusest jagu

sa teatasid elava aplombiga

seda teatavad näod teleris

õhtusöögi näod

need näod suletud silmade taga

aga mu unedes olid teatavat liiki neiud

puhevil torujad huuled

mu nimesid sosistavad

võõraste poiste kõrvu

vaatasin akende tagant 

tatiste ilmade kogukas melu

eestlase argisus 

– päev

ja me ei kuulnudki neid võite

kusagil liivapaljandike ja viljasiilude taga

kongus ninade ja selgadega 

türkiisid 

seisid seal ja

viisid

vabaduse koos sõnaga

aga kristus tuli sõnast ja see koht kuhu

toodi kristus

see sõna

ma laulsin surres.

ii

Pendli Endel töllas

ma nimetasin pendli

siis süsiste silmadega plika

nägu mootorist

teatavat sorti feminist

kurjustas vandeseltslaslikult

neid keda ta vendadeks ei võtnud

aga ka nemad olid sedalaadi

naise usku

sest usu või ära usu

masinal on alati masinisti vaja

ütles teise pere jumal

sadismi täis

kindlasti misogüün.

iii

Paremate päevade alge

algas sealt kus lõppes ...

aga seda ma ei ütle

lõpuni ei ütle

sest lõppu ei ole.

iv

Viinanina lõoke

lõõritas mu akna taga

lolli peaga ma lugesin

lugesin üht uudist

ja see kuulis

ma tean et kuulis

kui ma lugesin seal

lolli peaga üht uudist

kui lõõritas mu akna taga

viinanina lõoke.

v

Me ehitasime isaga koerale kuuti

ja ehitasime peldiku ka

kõik toredast

nii toredast ja punasest

rootsi punasest

kui varblane siik siik siik

kull kui hoopis teine

võttis pasakalt pesa

koos munadega

ja ilma järelkasvuta see 

pasknäär

kui iga asi õige nimega

õige kui väär

väär kui käär

ma ütlesin isale

ta nõustus

et see on asjade tõeline pale

allegooria on alati

alati asjade tõeline pale

ja kõik siin ilmas

on alati allegooria.