Ilust ja valust (päästetud)

Aastad mis me üheskoos veetsime, varjamata ainumastki
südamesoovi meie rafineerimata romantilisuse vaistu eest,
kandsid ehk oma Atlase õlul kõige leierdatumat inimloovustest –
armastust.

Teades neid inimesele omaseid õrnusmomente, mis liiatigi
lubavad end ilmestada kõigist vigadest hoolimata, just nimelt
siis kui oleme kõige haavatavamad, just nimelt tagantjärgi tarkusena,
ei pidanud me siiski vastu ja otsustasime oma nooruses, oma uljuses
leida vastumürki, iroonilisel kombel, kõigist mürkidest.

Ja kasu, sa ehk küsid, kasu ei saanud me mõistagi ühegi krossi,
taalri, dollari või euro eest, kõigest mõne ravimata haavandi
ja tahte kirjutada sellest kõige ebaharilikumal viisil – luules.

Aga kunst on fickle, nagu minu memm armastas öelda,
kelle jaoks oli inimese ja jumala vahe olematu, väidetavalt
võib lausa julgusega tunnistada, et erinevus olevat rikastanud
ka tema ilmasõja aegseid aimdusi, kui ta suurest vanainimese
õrnusest ja tema lummast oli sidunud end Poola päritolu
aafriklasest dirigendiga, kelle elegantsus oli võrreldav
ehk vaid Pavarotti endaga.

Luuletamine – mis igavikuline haigus kutsub inimesi, rabab neid,
neelab oma maigutavasse suhu, et siis oma kunstilise armee ridadesse
lisada meid – armulisi, sündsusetuid, kadunuid, katkiseid.

Väljapääs näib võimatu, usutav, aga siiski võimatu, olgu
tingitud veidrusest peas, mõnest närvisünapsist pidevas krambis
või häiritud keskkonnast kui olemusi peaksid lihvima hoolivus
ja perekond, selle kõige kuldsemas tähenduses.

Meie, kes me teadsime ajastu hiiglastest, ei hüüdnud valjuhäälselt
nende nimesid vaid sosistasime oma hirmus ühiskonna ees, hirmus
mis endas varjas ebakindlust, mis endas varjas täitmata unistusi,
mis endas varjas koletut ängi realiseerimata potentsiaali pärast,
tean sest tema ütles seda mulle.

Meie olime ühe generatsiooni lapsed, teise vanemad, vahepeatus
stiihiate ja meeleparanduste ohvritules, üksinduse pelgamises
ja selle sama üksinduse sunnitud armastama õppimises.

Õppides elama, olime märkamatult õppinud ka surema
ja sellest polekski lugu, kui poleks seda igavikulist leevendajat –
nostalgiat.

Oma mälestuste turmtules hoidsime me taaskord teineteist
kõigi oma vigade ja häädustega ja see oli hea, kui mitte terve elu
siis vähemalt hoieldes saime päästetuks, kui mitte teiste ja maailma
siis vähemalt enda käest.

Elamise õhtud jäävad kukesammu võrra lühemaks
ja ma polegi veel teada saanud, mis oleks siis kui...

Kasvada suureks (mis hinnaga)

Missugust iseloomu näitas põline hing, kui tema kõige
suuremad hirmud said tõelisuseks ja ainumas lootus
leidis end kõige ebatõenäolisemast paigast – võõrast.

Kui ta leidiski mingisugust mõtet oma elamise viisidest
ja käigud mille vastu poleks saanud õrnemadki südamed,
karmimad kanged, vintskemad vitsad, need teisedki, siis
sellegipoolest poleks keegi pööranud temalt pilku,
oleks vaadatud ja imestatud kuidas võib veel kadunutegi
sügavikest imbuda magusama eluisu mahla ja sirutuda
käsi mitte taskutesse vaid abivajajateni – inimene.

Kes siis veel kui mitte tema, see tema, kelle kõndi saadab
kellukeste tilin (kilin-kõlin), oleks hüljanud teiste inimeste
valed mida aastaid oli tõeseks püütud sundida, hullumeelsuse
hinnaga, sest parem olla targalt hull, parem olla keegi teine,
kui kasvõi hetkeks, et hiljem astuda välja nendest vale-nahkadest
ja pesta end looduslapse lalinaga elukevade esimeses vihmas.

Ja ta võibolla uskuski, kui siis ainult üheks viivuks, et paremad
päevad on tulekul ja tema, kes ta oli end leidnud, ei pidavat
end enam ealeski kaotama, sest mõni võib naerda rõõmust
ja mõni nukrusest, mõni kes armastab armastada ehk ka ärkamisest.

Mõni teinekord kui tuul on vaibunud ja vaimud sulgenud oma
hurtsikute orvad, kostub ainult elamise tasane sosin ja mitte miski
ei luba õnnel takistada end temani jõudmast, temaks saamast,
sest lilled võivad kasvada ka kääpa kõrval, südames, silmis.

Leidmise metodoloogiast

Uskumatuna näiv tõsiasi, et kuidagi ja kusagil on keegi kes,
hoolimata sinu püüdlustest olla leidmatu, leiab sind alati,
igakord.

Ja see keegi veel tagatipuks on keegi armastav,
sest mida saab olla tegemist inimesel selliste pühade jõududega,
jõud mis meid läbi elu saadavad, kusagil pea ja kõhu vahel,
et anda aimu sellistest arusaamatustest, peame me esmalt
mõistma seda ürgsust igapäeva inimeses, tema hoolimatused,
tema koidud ja hämarikud, kodud ja külad, usud ja uskmatused.

Tema – see igapäevane, võib öelda lausa tavaline, on oma tavalisuses
nõnda eriline ja see mis teda eriliseks teeb on mõistmatus, hetk
kusagil hingelise nõrkuse ja haavatavuse ajal ja ajel, millest tingituna
ei võigi ükski ennast austav mehepoeg jätta lummamata.

Ja see vaim mis siis läbi ja üle käib ei hooli soost, ei rahvusest,
ei vanusest, ei klassist, ei varakusest, ei eetikast ja moraalist,
ei piiblist, ei koraanist, ei rassist vaid võtab sind justkui kutsikat kuklast
ja tassib sind tagasi urgu sooja, sest võib ju teadjameeste kombel öelda,
et sealt kust me tuleme ja kuhu läheme on vahe lausa olematu.

Tõesti polegi vist paremat tegu kui lasta end armastada, tagajärjed,
olgu kui tahes jäikust ja jälkust täis, ei lase kohutada olendit,
kelle piiritu vaim tantsib oma universaalset tantsu nende muistsete jõududega,
jõud mille mõistmist ei pea targemaks ainult need, kes nimetaksid kõike kaunist
kõigest vaimunärimiseks ja pilgupüüdmiseks aga need polegi inimesed,
vaid kolmandad, kes alles surivoodil inimeseks olemist tunnustuvad,
kui sedagi.

"Burgeoisie – sest keskmine on parem kui suur või väike"
ütleks see keegi, keda pole puudutatud ja kes nõuab seda väljajättudega (ellips)
ja hoolib nartsissidest vaid talvel, kui igaühte valdab kaunis kurbus
ja kurbus on armastuse vaikne kaksik, sest ühtimiseks on alati pisut
tõuget tarvis.

Sedasi, olles pidevalt leitud, ei pääsegi väärarusaamad meid kummitama,
olgu siis inimese näo ja jäsemetena, vigaste ilmadena, tusaste tujudena,
ignorantsete mõtetena, sõltuvuste ja irdumistena, pigem kostku koputus
kui paistku lahkumise närune selg.

Seda ma ütlen.

d. Zavala ja detsembrikuumus (metamorfoos)

Minu kallis d. Zavala, kes ei hoolinud päikesest,
ei kuust, ei loodusnähtustest ja nende hoomamatust ülemjõust
tema suhtes.

Kui d. Zavala sõi, siis sõi ta mõnuga,
kui ta jõi, siis jõi ta mõnuga,
kõike mida sai ja võis teha, tegi tema aga mõnuga,
olgu siis enese või nähtamatu jumala südamerahuks,
keda tema paistis rohkem nägevat kui teised.

Teistel – nendel salapärastel ja temast eraldi teistel,
ei paistnud leiduvat tahtmist d. Zavalaga
jagada ennast, õhku, või seda inimesele väärtuslikumat –
aega.

See kes vaatas, ei vajanud tema hoidmiseks usku,
sest teadagi pole nägijal sellest tolku, eriti kõige (kõigi)-nägijal,
aga see mis jäi tal usu vajadusest rahuldamata,
sai rahuldatud naerust – kõige kaunimast naerust,
mis kohe alguses võlus mind,
sest mina pole teised.

Alguses oli suur sinine ja selles suures sinises oli säde
ja sädemest tõusis leek
ja selles leegis põles inimene,
aga sellest ei tahtnud ma rääkida,
sest eelmine elu on eelmine ja tulevane on tulevane.

Minu kallis d. Zavala, kes ei hoolinud armastusest,
ei ilust, ei meelelisusest ja selle tõsiseltvõetamatusest
tema suhtes.

Kui armastus, siis ainult temale omaselt,
selline kaugenev ja tõre-tõrumaiguline,
pahaaimamatult tõsine ja sündsuseni kergitatud,
sest ainult nõnda võisin ma teda kogeda –
oma kallist d. Zavalat, kelle jumal oli maha mänginud,
kui kord tuli aeg süüa oma sõnu.

Inglite torm

Põlen soovist öelda sulle neid sõnu, mille tagajärgi
isegi kui tean, ei raatsi ma karta, sest kõigist rõvedustest
sallin ma kõige vähem küsimust: mis oleks siis kui?

Sa panid oma pea minu sülle ja ma unustasin selle koha
kuhu olin löönud end sõnade ja mõtetega ja siis kui su silmist
purskus vastuarmastusest ilma jäämine kellegi kolmanda vaimust,
ei pidanud see hetk oma pehmel asemel vastu ja langes unest sügavamale.

Mina kes ma pole vapper, pole ma ka arg, ei teadnud taibata
selles silmadega ütlemises sinu varjatud soove saada üheks,
mida sa ka nüüd ei raatsi unustada, kui meie kahe vahel põleva
küünla valgusvihus otsivad ühe vaevatu sõrmed teise omi.

Nimedeta saavad alguse puudutuste järgne ja tulemise lõpp,
siis kui olemise igine tera tungib minu arvamistest läbi
ja otse, nii otse et pole võimalik eksida, südamesse.

Aga lõppude lõpuks polegi tähtis ega vajalik teada mis on tulemas
kui et mis on olemas. (Ja ma näen sind naeratamas jälle)

;:;

kuhu sa kadusid? mis oli su palve eelne mõte?
ja kui paljud meist ei teagi kus lõppeb metsik teekond
ja algab rahu
siis polegi teised kes näinud valesid värve
oma üksinduses nii üksinda (tõde mis tõde)
ja sõlmed mille on sidunud keegi vanem ja kogenum
ei tule lahti iseenesest või saatuse kurja pilgu all
vist oligi sedasi kui võin mainida
kuidas saime me niivõrd kohmetuna kohtuda
südamed löömas verivärskes ühtehoidmis-rütmis

palun pange hinged valmis sest mis iganes on tulemas
on tulnud ka varem ja nendel kelle teha oleks muutus
ei näe hetkel veel kaugemale oma ninast
meie päevad said alguse vanematest ja nende päevad
said alguse nende vanematest kuni kaugete müstiliste
esivanemateni välja kelle ürgset laulu ümiseb
ka minu sisemine hääl

peale tormi kui kõigi vaatluste tulemusel langetasin pea
su jalge ees ja võtsin sokid tasapisi neilt ja puudutasin
oma huultega neid ja tundsin neid sügavamal kui oleksin
pidanud
ja sina vaatasid minu vaimu-kehast läbi (kiht kihi haaval)
sosistasime tänulikkust sõnadeks enne kui kuu oma
lumise valguskaja kardina vahelt läbi surus (pehmelt)
sest ainult sedasi võisime armastada teineteist

ja meie vanemad kui olid samaväärsed
kui olid nooruse vilju lõiganud elupuu küljest
ja hiljem unustanud oma toitja ja tema oma viimaseid
elupäevi juurteta asus veetma meie aknalaual vaasis
ja selle vaasi külgedelt
leidis pilk mõne õuest tungiva külma joonistatud sümboli
siis teadsin oi kuidas ma teadsin
kui tore on olla siin kui kõigi ahvatluste kiuste
pole meil paremat silmapilku kui sina minus mina sinus
ja neil kellest saime alguse pole vajagi näha kaugemale
sest parem nüüd kui mitte kunagi leida end elusana

mina sinus sina minus

igaviku ootuse varju peidetud üksindus
ja salamisi hiiliv vaikusmoment
kuigi pole keegi meist kaitstud enese eest
ei pea teisitimõtleja kunagi leidma rahuldust
ja siis kui hoovile langesid esimesed ja viimased
pöidla mõõtu helbed – külm nii külm –
sosistasid sinu voolavad sõnad mind unele
nägin su jalal valguskiiri tantsisklemas
ja ootusest sai midagi enamat
ja kui leidmiseks polnud soovunelm
hommikusse ärkamise tähe all kuigi õndsust täis
ei pidanud meist ükski targemaks sind südamevalust
kauem piielda
oma verivärske magususega
oma verivärske magususega

tuli elu kui omatahtsi
sinu naeratus suul

Kõigile

Kõik kelle surm on jäänud metsikute aegade varju,
ma tänan teid, teie andeid, teie uskumusi,
naeratust ja valu ja igaks juhuks see ja see
muidu nii mainimatu inimlikkus,
teid oli tore tunda ja nüüd olete te vabad,
kas pole mitte tore tunda tuult põskedel,
isegi kui pole oma,
kas pole mitte tore seista soolases meres
ja korraks maitsta seda soolasust keeleotsaga,
meenutades nimeta neiut, kelle kaelal
lebas sama maitsega pisar,
mis ta nimi nüüd oligi, sa küsid,
kas minagi siis tean, ju siis,
aga tore on, kas pole,
kui kogu maa ja ilm on sinu ees laiali
ja sinu hääl ja hääletus kaotab oma varju,
sest enam pole tähtis see mis kunagi oli tähtis
ja enam pole käske ega sundi,
mis kunagi sind napilt oleks murdnud
ja ehk murdiski, sest valgus jäi paistma
meie päevade pimeduses
ja selles murdmises kui see ikka oli murdmine,
oli justkui midagi kaunist ja ülevat,
oli uuestisünd ja taasavastus ja ärkamine,
oli muutus, see muutus mida paljud meist soovivad
aga ei julge, ei julge, ei julge,
nad ütlesid, et olid laisk ja rumal,
nad ütlesid, ole normaalne, ära käitu sedasi ja sedasi,
nad ütlesid nii palju asju, et veidi oli valus
ja veidi oli kahju ka, aga mehed ei nuta,
seda nad ütlesid samuti, mis neist meestest,
ma küsin, mis neist naistest,
ma ütlen nuta, nuta veelkord, nuta veidi rohkem
kui muidu, kui mitte enda pärast siis teiste pärast,
kui mitte kurbusest, siis õnnest, kui mitte niisama,
siis nutmiseks, nutmiseks, nutmiseks,
tahad naerda, ega seegi patt pole, naera terviseks,
sest seda see on, terviseks, tervist, tervist madrus –
kallis kauge hing, terastööline, tervist sina
jah sina naeratav ja muidukaunis, naerata
naine ja naerata laps, tervist teilegi,
naera nii et oleks naerdud, murtud mägedeni,
sogaste veteni, naera nii, et saaks naerdud,
seda ma ütlen, nuta ja naera ja vihasta ja andesta
ja kõik kes ütlevad või on öelnud, et sina oled
see ja teine ja sina pole see ja teine,
pea meeles nende nägusid ja näe nende silmi,
mida nemad on näinud seda pole sina,
mida sina oled näinud seda pole nemad
ja jutt olgu jutu jätkuks, mis sellest,
kallis kauge, kallis kauge sõber ja vaenlane,
ma näen sind, sina kes sa seisad, sina kes sa longid,
kes jookseb, kes karjub, kes lendab, kes upub,
kes tõuseb pinnale, ma näen teid kõiki
ja kui te näete mind siis ehk ka kuulete,
olete imelised, hurraa, hurraa, hurraa,
kuidas teid on kingitud ja kuidas kinkisite ise,
võtan vastu ja annan ära,
saan võetuks,
kuidas meid kõiki on nopitud elupuu küljest
ja kuidas see oli hea,
maitsegu nüüd magusasti, musimops,
sellest saab meie aeg, sellest sai teiegi,
kuidas tulevad uued ja tuleme uuesti
ja sellest pole lugu, ma tean, ehk pole mäletamist
ja nii ongi hea,
kas teadsid seda kuidas vesi hakkas voolama,
kuidas laste varjud mängisid kaldal,
kuidas värvilised kivid asetati jõkke,
kuidas sündis meri, langevaid lehti, lehti, lehti,
kollaseid ja punaseid lehti, lehti, lehti,
langemas vaikuses ja udu ja udu sees läidetud tuled,
see ongi siis kodu, sina ja mina ja nemad,
kõik need teised ja mina ka, kodu,
sellest siis saabki veel üks viimane kord
enne järgmist,
aga enne kõigile meile üks korralik
hurraa, hurraa, hurraa!!!

Mozarti surm

Seal viienda detsembri varajaste hommikutundide külmas,

1791 nagu teadis mainida mõni kaasaegne,

mõni salajane austaja ehk või kallis sõber,

Benedict Schack, parun Gottfried van Swieten,

noor abiline Süssmayr või mõni südame

ainus tõeline võti Constanze ja need valusad

antimonina langevad pisarad oma varajase

lesestaatuse tõttu,

ikkagi noor ja lihalikkust täis, õndsuspäevade arm

sooja tundena üsas ja päevinäinud noot

oma mehe viimaste päevade ulmast,

ja lume ning nahka närivate piiskade ähmas

kadus musta tõrvana kirstu vedav vanker uttu,

uttu kadus 35 aastat kannustatud ja ülevusest nõrguvat,

kui vaid Salieri poleks tulnud oma hõbedasse kastetud

silmade säras,

kui vaid uhkus ja kadedus poleks kandnud inimese nahka

vaid lootust mida vaid joobnu ja vananemise 

ruske kivi immitsenud oleks,

poleks keegi teine vist märganud sajandeid langemas

andekuse õlule ja hullumeelsust mida noor looja

nüüd enam iial ei pidavat tundma,

seal ta läheb alla kabelimäest, mööda uskumust

ja valu, mööda toretsevat inimsumma,

keel keelel ja silm silma vastu,

päevade almusest kantuna, ajast aega,

kas ikka almusest mu sõber, aga ehk võib teisiti,

ehk sai meilegi osaks see konarlusteta geniaalsus

sest meie olemegi see tulevik mille nimel ta töötas,

meie olimegi see hullumeelsus tema õlul

kui õhtupäike kuldas oma niitidega klavessiini

ja esimeste küünalde valgussadu nende taha kinnitatud 

peeglitest tema sule krõbinat saatis,

saatis kaugele, veel kaugemalegi, aina, aina, aina,

kuni veel jäi vaikusmeri ja tromboon,

lapsed külmanud maa lõikesse asetatud,

akendel härm ja koor hallis kiriku kivis,

pane nüüd kõrv vastu kivi mu kallis rändaja

ja kuula mida sulle öeldakse,

kuula mida meile öeldakse,

kuidas need kes on läinud pole kunagi läinud,

kuidas need kes tulevad on alati olemas,

kuidas kivil on hääl: dies irae.

Ja kõik kes naersid neile ma ütlen:

Di rider finirai pria dell'aurora!

Vaata kuidas vaatasid nemad ja ütle mulle

kas sinagi ei olnud üks nende seast,

sama pilk ja sama mornus, sama riietus, sama miski,

see müütiline miski, mis teda juba vaimuna kiusas,

äratas elamise unest ja pani sule pihku,

hinge varna ja südame tagasihoidlikku kirstu,

sest kirst on elavale ainus ja tõeline vahepeatus.

Tema frisuur oli hoolitsemata ja kes julgeks nüüd

talle seda öelda. Müütiline olend sealt teisest maailmast –

Wolfgang Amadeus Mozart, seal on seda salapära,

see Amadeus, sest jumalat peab armastama, 

võiks armastada, rohkem kui näha, 

rohkem kui näha, mõtles vist temagi

kui tube täitis lõikav külm ja hääled

tema kolbast välja palusid, anusid, kisasid,

jah läbi raevu ja alla, läbi raevu ja alla.

Nad rääkisid meile loengusaalides hiljemgi,

et temast poleks asja saanudki kui vikatimees

nõnda vara poleks teda külastanud,

et nooruse lõikus on andekale kompostiks,

andetulegi kui jutustajaid palju,
mõni tumul on igaveste lilledega õilmitsetud
kui keskpärasuste isandad mööda ilma ringi talluvad,
näpuga näitavad ja kõiki neid andekaid oma
pikkade eluaastatega rõhuvad,
süsteemsus ja turm, kaos ja surm,
aga kaosest oleme me tulnud
ja maagiliste päevade pehmetel kätel
kanti meid uutele maadele,
kätel võeti meid vastu ja kanti ära,
käsi käel võtab mees naise ja naine mehe,
hamsa, hamsa, hamsa.

Mõnikord ma mõtlen temast, et mis väravatest
ta läbi on kõndinud ja paljudest veel kõnnib,
kui palju minulegi on jäänud aega,
kuidas keegi koputab mu õlale kui ma ebakõladest
hoolimata kandun läbi aja ja ruumi,
kui magus-värske männi aroom täidab 
minu kodu ja tunne, mis peaks sellega kaasnema
ei suuna mind sinna,
koduigatsus, kus iganes ma olen,
kodu ja igatsus ja siis mõnikord kui armastusest
lahkunu mind enda ligi hoiab, tunnen ma end hetkesse
sündinuna, kodus, selles inimeses ja kohas ja ajas,
pärast nägin aknast välja vaadates uttu mässitud kogu
tricorne tüüpi mütsiga, kanda vastu külmunud maapinda löömas
justkui meeldetuletuseks, sest pärast unedes
avab keegi ka minule tee ja see on märgiline.

Maagilise flöödi helistikus sõidab sügis suvele sisse
ja jahedad ajad jäävad vaid üksikute igatsuseks,
üksikud ja ilma ühegi välismaise tuusikuta,
kuigi raha on kõrvale pandud reisiks ja paremateks päevadeks,
mil iganes need ka tulevad,
aga naisele on lubatud ja kui minu nimi pole see-ja-see
pole mu lubadus kõntsagi väärt, mees või asi,
ma kostan enesele läbi surutud kihvade, igemetest 
verd voolamas ja meeltes mõlkumas vaid loengutes kuulatu,
ooperis nähtu, unes mõistetud, ärkvel allutud,
teen end laiaks igas suunas, veelgi enam, kuni taas
näeb igast küljest minu pilk seda Mozarti viiendat detsembrit,
kuidas igas joomaurkas kuhu tallas jalg ja kastis keelt
iga viimne kui taskuga olend kõlab tema nimi,
mitte suurustava oleku ja kiitleva hüüuga
vaid kaasaegsetele omases pilavuses,
näed saigi mis tahtis ja need on need liiderlikud,
seda oleks pidanud Don Giovannist kohe mõistma,
kurku sai kastetud ja münti veeretatud, keelt kantud
ja aega surnuks löödud, näen nüüd kuidas tema nimel
oli sünd, surm ja taassünd.

Aga hoolimata must-valgetest põrandatest kus teda
tagasi kutsuti esitades tema lõpetamata reekviemit
ja neid valgetes linades näitsikuid, silmad pahupidi hallid,
kooris karjumas teispoolsusest: 
ne absorbeat eas tartarus, ne cadant in obscurum,
ei pidanud ta liiga kaua selle õnnetu paiga säraks olema,
nõnda antud ja nõnda võetud,
vaata seal ta jälle kõnnib ühest päevast teise,
kandmas sinu ja minu ja teiste nimesid,
korraks seistes, kui oled unustanud,
mis sinu tõeline tähtsus on, kui oled unustanud
seda kust oled tulnud, kus oled ja kuhu minek,
ja vaata kas mitte temagi ei mõtle sinust
kui sa särad kõikide päevade pimeduses.

Ja see vist ongi pääsemine lõvi suust.

Mõlkuvate meelte kaja

sellel elamise haigusel on võrratu omadus muundada
kuidas saakski miski nähtav sellele aimdusele
miski füüsiliselt hoomatav
ei siin pole midagi nähtavat ega füüsilist
siin aja tallermaal mälub see teadmata inimeseloom
rohelist rohtu ja usub seda pidusöögiks
siin kõrguste ja madaluste vahel
enne jumalaid ja pärast koletisi
närib aeg meid hinnanguta
ja kusagil sisimas me võibolla tunneme
seda kodu igatsust väidetava kodu nelja seina vahel
väidetava pere kaitsvate käte varjus
väidetava ühiskonna kaks sammu ettepoole
kaks sammu tahapoole süsteemis

pole varju selle päikese all
pole põgenemist
pole kohe üldse mitte
ei mingit põgenemist

surm on kõigest algus – ta ütles
ja pidi mitu korda kinnitama oma väite õigsust
enesele
ei kellelegi teisele
ainult enesele
sest kõige kindlam on kahelda
ja mis see illusioon on
kui mitte lõks vaid teadjale
ja õndsus teadmatule

ja ta mõtles neid mõtteid
ja neil mõtetel polnud lõppu
ja neil mõtetel polnud algust

nõnda nagu temal
par excellence



mõni aeg tagasi astus minu töökotta sisse entomoloog
kui ma just käsi kuivanud seaverest pesin

(kuivanud aegadest metalse maitsena mu suhu
isegi paradiisiaia lopsaka roheluse keskel
pärast minu surma)

pärast sugulussideme kinnitust käepigistusena
pärast päevatöö lõpu ootust
koorisime päeval kantud naha ja maski
vana ja kangega

mõtlesin juba siis et mida mõtleb see pisike mees
see putuknäoline mees
minust

kuidas ma naudin oma tööd
või vihkan seda
kuidas ta läbi minu silmade näeb lahkumas elavate olendite
hingi
(hing)(hing)(hing......(........

ja pärast seda purjus mõtet
kujutasin ma tundvat tema uudishimu
ja valu mida see tema õrnas hinges tekitab




kui ma koju jõuan võtab ta mind vastu
nagu poleks midagi olnud
ja tema käed katsuvad mind
ja tema silmad vaatavad mind
ja miski pärast muutuvad mõtted poeetiliseks
alles pärast petmist

kuidas ma teda armastan nõnda rohkem
ja ma tean et tema armastab mind
ja see on see valu

kuum liim meie kahe vahel
valus aga vajalik

talle meenus see tunne kui ta koju kõndis lapsena
kui üks jalg keeldus teise ette astumast hirmus
siis mõtles ta et vähemalt ei tapeta teda

naljakad mõtted

Mis võrratu ilm

ma tahtsin elada niivõrd küllusliku elu
küllusliku kogu selle tähenduse spektris
et miski poleks olnud mulle raskuseks
ja miski poleks vajanud minu kurnavat tähelepanu

ma tahtsin midagi sellist mida keegi teine poleks tahtnud
midagi täiesti minu oma
üdini läbini täiesti minule kuuluvat
see võrratu miski
mis oleks olnud kõrgemal elu mõttest ja mõttetusest

kui surm siis kangelaslik surm
idoliseeritud ja etendatud surm
selline surm mis oleks olnud ainult minule omane
üdini läbini täiesti minule kuuluv

kui elu siis elamisväärne
tead selline mida meie vanemad ei oleks valinud
traditsioonidest puutumata
puutumata rämpsväljenditest:
aga see on alati nõnda olnud
me oleme alati niimoodi teinud

päikest vihma ajal ja vihma päikese ajal
(tagurpidi Ants)

ma tahtsin kõigest inimesest enamaks saada
vähemasti endast enamaks
Übermensch Übermensch Übermensch

kui klaas siis värvilisest mosaiigist
kui vihm siis läbipaistvusest
kui päike siis vikerkaareks

see miski mida oleksin võinud leida
kui ma vaid valiksin end

Juveliir

Meil sinuga oli enne Beiruti karahvine, mille kellegi
eksootiline kallim oli eksiarvamuse kohaselt kingiks teinud,
sest pidas mind ja sind selle sama eksiarvamuse tõttu
äsjaabiellunuteks, oma luksuslik armastus.

Selline mis nõudis hinna juba enne hindajat.

Selline mille kohta mõni ütleks: tark ei torma.

Selline mille üle kadetsemiseks poleks vaja olnud palju
vaeva näha.

Ja nüüd kus me pole üksteist meie valikute ja ühiste arvamiste
tõttu juba aastaid näinud, ei teagi ma enam, kas olen ma mägi
või muhhamed ja kas sinul üldse selles mingit süüd on.

Nüüd me tantsime ja teeküünalde valgel kõlab retro raadio
veelgi lummavamalt, kui ma olen haaranud sinu tuharast
ja ürgne tunne läbib mind pealaest varbaotsteni, seisab
hetkeks meheau regioonis ja nõuab minult vabandamata
suudlust, mille ma ainsa mõttetagi su huultele asetan.

Mäletan küll neid õhtuid, hiljem oli ajal varuks mõni vimpka,
kui leidsin su armastuse olevat rohkem idee kui teostus
ja sa selle küsimuse peale päikesest puretud näona õhetama lõid,
sest milleks olla aus enesega kui kergem on vaadata silma.

Kindlasti pilgutamata.

Kindlasti nõnda, sest pilgutus on juba pool kaotust ja elu ei andesta
nõrkadele, seda me ju teadsime, sina ennekõike,
mu mälestuste hämar üksluisus.

Nüüd seisan su ees ja mõistan, et minugi hing oli ideede lootusetus vallas,
et sinagi inimesena, naisena, kallimana, olid samade aegade räsida,
ajad mis nüüd aastatega aina ilusamaks end manavad.

Ainult Beiruti karahvainidest ei tea me mõlemad midagi,
kuhu jäi, kuhu sai.

Loodame parimat, et ehk killud siis vähemalt tooksid õnne.

Kaalupomm vaekausil

Jumal lõi preestri ja saatan lõi skomorohhi.

– Andrei Tarkovski Andrei Rublev


Nad hüüdsid teda Kreeklaseks, kõik hüüdsid, mina ka
ja sellest polekski niivõrd lugu, kui ainult teise vojevoodkonna
prints poleks deemonite hirmus tema nägu nõnda
kahetsusväärselt põletanud, et maski polnud tal enam
kunagi tarvis kanda.

Vojevood oli ehk kaitstud, kuid tema hing mitte
ja Kreeklane pidi elu lõpuni pimedusest ja ööde salapärast
hoiduma, sest nüüd ei tundnud tema kaitseingel teda ära
ja sellest oli kohutavalt kahju ka minul, sest keda
pidi see julmus aitama?

Ei tundnud teda tema karukesed ega kullid,
ei vaeslapsest sulane ega patriarh, kes muidu ehk
oleks andestanud talle jumala asemel need trikitamised.

Kodutee oli igavik ja Kuldhordi vaenu pelgas iga alam
ja ülem, kurat jumalgi niheles oma troonil, kui kuulis:

uukhai!

Kreeklane oli aina enam kaotamas oma usku,
mitte jumalasse, mitte ligimesse, mitte lootusesse,
vaid iseendasse.

Seal vürstiriigi piiril, enne soode määndamist
ja vilkuvaid virvatulukesi polnud palvetest kasu
ja hämarduva õhtu eel kahvatas pikne viimsegi
vere tema juba niigi andestatud näolt,
ainult peegleid ei võinud sulane kaasa tassida,
sest üks osa usku läks temal sealt kaudu kaduma.

Ja kui pärast trillitamist-trallitamist, see Kreeklane,
see vana põlenud näoga skomorohh, ükskord
oma enese süü ja pattude ränga raskuse all otsustas
ikoonide joonistajaks hakata, naersid kõik vaeslapsed
oma sisimuse vaikuses, sest teadagi mis saab sellistest.

Aga seal ta oli aastaid pärast maalikunsti kõveraid käike
ja valesid usumeestele, sest mis sa ikka hädaga peale hakkad,
küll hiljem on aega andeks paluda, ja seal ta ka suri oma nimetu
sära ja punase hiilguse taustal kui mongoli saabel tema
viimase kauni näolapi serviti pooleks lõikas.

Aga mis sa hädaga ikka peale hakkad – ta mõtles
ja sättis end paremini surema.

Kuidagi peame me kõik ...