Kas olen otsinud seda elu  mõtet sellest segasumma suvilast.Võibolla tõesti,et olla teistest parem,et olla erinev,et olla keegi,et olla miski.Võibolla olen ma nagu kõik nad siin,sündinud alasti,surnud riietes,elanud valedes,arvatavates tõdedes.Ehk olen liiga noor,et olla,liiga vana et surra,liiga Mina.Ja ma olen uskumuses,et me leiame endale viisi,leiame lahenduse.Ma tunnen hetkel,et võibolla rakendan ma liiga palju tuntud kirjanike stiili,seda neile omast eripärasust.Ma olen hetkel ja ma olen siin ja neid pole,mis tähendab,et kindlasti ei ole see stiilitunnetus mis mind ajendab vaid elujanu.

Tuldud teed on alati kergem minna,
aga võta see kangem ja
üks tubakas ja
läheme koos.

Mu teed on kurvidega ja sammaldunud,
su mõttetrimmer vast aitab.

Ma aitan kaasa.

Igatsus

Ma võibolla armatasin,
armastasin olla armastatud,
et leida enesest
see suurus,see mis
on ehk tõeline,
ehk miski mis kaduv,
miski mis on leitud,
leitud teistes,
kuid mitte endas.

Ja ehk olen,
olen endasse pürgiv,
olen suunitletud,
suunitletud ainult enda reeglite
järgi.

Ma armastan,
armastan enda reeglite järgi.

Ma armastasin sind,
ehk siiani.

Kas ootad?
Kas kannatad?

Ma kannatan igavesti.

Igatsen sind.

Mindud.

Kuhu minna

Mida?
Võibolla leitud ja andestatud.
Ma jään sind ootama,
sind kes iganes olemas ja kes kunagi pole.
Sa oled siin ja võibolla seal,kus armastajad kohtuvad,
seal kus kohtuvad igavesed,kunagised hinged.

Ma leian sind kõikjal,
leian sind seal kus kaotus oli kaduvam,
seal kus leidsin end.
Ma olin ja nooruses leidsin.
Leidsin,et olen üks vähestest ja vähene ühest,
et armastuses mis sõnastuses on alatine.
ei ole igavene.

Kuhu viid ?

Ma tean.
Sinna kus leiaksime igaviku.
Leiaksime igaviku alatise rahu.
Leiaksime  igaviku alatise rahu armastuse.
Ja alati leiaksime igavikuse armastuse olemise videviku pimeduses.

23 saluudipauku

Ma olen näinud armu,
näinud armu olu
vajatud surmas elu
vikatitega rahva melu.

Või oli see ammu
miskis unes
või ilmsi tules
paar sammu
ja komistus auku
23 saluudipauku
tindita sules
veel loome munes.
Või oli see ammu.

Ma olen näinud armu
näinud armuta elu
surmatud vajaduses olu
igavese armastuse valu.

Kustunud uni

Öhe on kustunud mu uni
ja pimeduse kustutanud tuli
kus varjudes silma sära
see kolmandana tuli ära.
Otsin nüüd tikutulega
tärganud veini vinega
ehk leidmas selle rohu
mis kannaks mind sohu.

Piirideta piir on olematu leitus
kus tallel elamise veidrus
miks mina,miks sina,miks tema
oh küll oleks lihtsalt kena
olla seal nendega massi üksinduses
arenematuse armastuse embuses.
Igatsedes kõrgemaid ja igavesi
kelle saatus puhtaks pesi.

Tohuvapohu

Tekkinud vastuolust

suurenenud tohuvapohust

kasutatud ninarohust

kõrbenud kasetohust

oletatud ebaolust

kirssideta mannavahust

Sai ebalus

sai segadus

sai nohutus

sai lõkendus

sai olutus

sai vahutus.

Mis sai meist.

Meist sai luule.

Ahistatud tahe

Su põskede õrn heitlus
vastu lume otsivat teed
on kindlasti peitnud
kõik aegade nutetud veed.

Kuid sulama peavad needki
sest varjus varjul süda
on äratamas leegi
ja kõrvetamas üha.

Samm sammult jälle peeglis
rida ikka rea vahelt
sa kustutasid reeglid
ja ahistasid tahet.

Üle silla

Kuhu küll kõik elu jäi,
miks endiselt ei näe,
et olen liiga väike täi,
kes ulatanud käe,
ses suurustavas ilmas
ma sinu vabal tahtel,
olen pinnuks silmas
kui verine armukahvel.

Paradiis on liiga kaugel
ja sild on liiga lai,
et mahutada minu lauge
kareda higise pai.
Et sumedas pilvises õhtus
ma viimseks söömaks pugiks
siia Kerberose kõhtu
sind kahvliga ma luniks.

Kukkuva kella taustal,
ja ahastuse kastmega,
sind üle valatuna haukan
selle klaasistunud ilmega.
Neis mõtteis ehk meenutades
kas ilmsi või mitte,
et voodis peenutsedes,
sul tegin mitu titte.

Soojendus

Need minekud ja tulekud on kustutanud leegi
selle kõrgeima vaimu oma
selle kes pole mitte keegi
vaid lauses ainult koma

selle lause mille punktiks olid sina
ja võrrandi mille miinuseks olin mina

talv on veninud kevadesse
ja sina oled kadunud
minu tumedasse mälestusse
mille käes ma olen koolnud

meie jäljed jäävad siia
et ka teisi üksikuteks viia

Edward de Vere oletavalt

Sulg mis sulgenud tindi aegade hämarusse
ainsaks valguseks meenutustes
nemad elasid ja kirjutasid ajastutes
igavese ilu ja valu mälestusse
kus kaduva olengu vetes kiin raiub
läbi hingede mere
igatsuses poeedi ja tema muusade
rahva vabas insestis karjub
üksik mudas veres imiklik kere
terve pööbli sadistlik pere
ja aegade hämaruses on unustuses
selle tumedas hõlmas varjul
tundmatu hõbesulg
see karjub
armastuse lunastusest.

Luuletaja rada

Lapsekingades vaimsed elevandid
tallamas Noa poole päästmiseks
uputuse ähvardus on pooles vinnas
kõrgintellekti säästmiseks
järgi roomamas kõik teised kummardajad
haaramas lapsekingi
Mammona jumaldajad ja
kari päästmatuid hingi
laevameistrid elu kellassepad
sõjakuse imetajad
valitud hobulausujad ja
moosekandist viletaja
kesk segasumma oma rajal
vastaspoole kooserdab
üks viinaninast luuletaja
on elust aimu rohkem tal.

Alguse lõpp

Kuis vedada oma eluvankrit mööda munakivi radu,
näha vestlemas inimsummas armunuid
ja saagu osaks neil happesadu,
et kataks muld nende luid.

Ja halvemaks ei peaks seda tundemängu
kus hea on halb ja halb on hea.
Kord vanana jääme kängu
ja raskeks muutub meie pea.

Siis meenutuse varjust ligineb valgusvihk,
ärkamine enne alguse lõppu,
et tühjaks jäänud armupihk,
hoolivusest pole kippu ega kõppu.

Oma kaissu võtame meetrite sügavuses
kirstu pehme baldahhiini.
Kõigi neidude valimatud lubadused
meid kummitavad siingi.