Olen puudutus

ma kuldsete maailmade koidik

kui raba suve härmas

ma olen vihmaste päevade vili

nagu surm oksaraagus

linnuke pesakastis toitmas peret

ma liigun tuuleta õhus

pilvepiirilt piilun alla

ma olen südamete hall

tuksuva jõe rütm

olen piduse hoiakuga noorik

olen särav armatseja

see higine tilk su õlal

rinnad mis kaunid

olen su kael 

su puudutus

Novus mundus

Suure surma hommikul nad ärganud taas…,

elule, 

mis kutsund vana mürki

uueks,

kuidas lõppeks neetute maa,

see saanud kuldse rüppe,

kui sudus varje loendades,

nad…,

keelduvad…,

nad on inimese lapsed,

sikud kui pimedad,

kõdu kui tormimurd,

õhtu kui oht…,

kui pimedad saand nägijaks,

uus maailm…,

pliks ja plaks.