õndsus voolamas sillerdusena hinge süvikuid mööda,
kustuvate tänavavalgustite valgus seadmas veel viimseid niite
läbi teeseldud üksinduse, et siis kostaks kellegi suust:
"Ma olen läbi ja lõhki uskumises, et need kes leiavad teineteist
sellistel aegadel on ehk tõelised igapäeva kangelased,
maagiat täis ja kindlad nii eneses kui selles kes on leitud,
sest kui pimedaid aegu läbides säilitada oskus näha valgust,
on see ikka pagana tänuväärt."
Muserdatud veel ainult teadvustamisest, et elamise päevad
on jagatud nende vahel, kes on valinud elada, saab isegi
see veider adruline tunne oma haisev-magusa äratuse
ja soovib veel veidi aega, et kõigel mis saab olema
jäänuks sädet leegi tarvis ja kõigel mis peab veel minema
jaguks lõppemise kergust.
Siin see oli, kogu olemise kunst ühes hetkes,
mille algusel polnud nime ja mille lõpp oli veel välja mõtlemata,
et tuul, kes oli toonud end kutsumata lõunast
silitaks just selle toome varjus neid kasteseid põski,
et pagari vile koos pruunis vammuses kringli
sünnitusaurudega tantsiskleks mänglevas kerguses
nooruse mitmiktajusse,
et kaks kätt leiaksid puudutuse
ja täidaksid ruumi selle vahel,
alles siis oleks...
