Ühel neist hommikutest või lõunatest, kui vajadustele pole enam tarvis nimetusi...
ühel neist, jah ühel neist, läksin enesega pahuksisse ja pahuksis peaga
pole paljust rääkida ega luua. Pahuksis pea on lootusetus korrutada hirm...
on väär ja valskust täis...
on palvete prügimägi.
Ühel säriseval pärastlõunal, pannil paistmas munakollane ja õhtuhämarus
kandasid näkitsemas, ootasin sind. Ootasin. Ootasin. Ootasin...
tähetekk laiutas öövoodis. Ootasin. Ootasin...
koit lõppes vaikse visinaga. Ootasin...
sind.
Sa ärkasin enne mind ja rinnad kerkimas päevavalguse tolmuteral,
laulsid mind üles. Helisesid kõigi armastajate hommikut. Solstaat.
Puhusin vängust täis hingeõhku su ärkaja nirgisilmadesse
ja surusin suudluse templina su Islandi kaitseruunile. Requiescant in pace.
Meeste hommiku märk tärkas tüseda türsosena ja ei leidnud kohta
meie vahel. Õues oli käre pakane. Aknaid ehtis püha talve kristall
ja hinge täitis theia mania.
Me olime noored. Me antiikne dialoog ja püha talv. Nii püha.
Me olime noorusest joobund. Pisemate miimikate varjus
peitsid ennast ajavaevast vapustatud armastajate tüübid: Eros, philia, storge ja agape –
kõik korraga. Kõik ühes ja üks kõigis. Inimene inimesele. Jumalate mängumaa.
Riided olid jäänud meile kitsaks ja naise keha kui ilude ateljee kutsus
mind sõrmedega kompama. Tunda aastate pingeid lõtvumas vaikses hingamises.
Tunda tullepistetu vägivaldses karjes õige ja tõelise armastuse mõõtu.
Tunda sümboleid ja sümbioosi vallatlemise lõikes ja vastavaid
ootusi toita. Toita kutset üksolemisele. Ühtimisele.
Naise merede vallas pisaratega janu kustutamas. Horaios. Oleme parimas hetkes.
Püha talv ei võta, vaid annab. Kallos.
Püha seltsiline. Ootan sind hommikuteni.
Puudutada sind on puudutada elu.
Elamiseni.
