Su verised huuled
on kulmineerunud suguiha tulemus,
ja me leidsime ühise suuna
selle kiretu kire ajaloos,
kuhu nõelasilma niidi torkega
meie teed lahknesid.

Ja nüüd paralleelselt
räägime oma seintega,
sest molekulaar tasandil
on isegi elutu võimeline
selleks milleks meie pole-
kuulama.

Kuula siis nüüd
seda vaikust,
seda armastuse häält,
kuis sosistab oma manipulatiivseid
meelitusi.

Kuula kuidas armastus
meid armastab.

Vala soojalt, kuumalt isegi
mu toorpooridesse valu.
Võta rebi üks jäse
ja tambi,
tambi korralikult,
tee ehk isegi hakkliha.
Kogu need halastuse palved,
need vabandused,
pargi need
suru tempel peale.
Suru ka nimetähed.
Karju puruks need kiled
mu aknal ja kõrvus.
Kisu nahk mu tuimalt
vedeldunud lihalt.
Kisu küljest meheau,
aga oota,
see on juba kadunud.
Saada pentagrammi
soola triibuga mu ainuke,
mis tallel.
Saada kondama
pimeda, nahata, kurdina.
Saada piinaks mu väsinud vaim.

Sinu Imedemaa

Sinu Imedemaa
on keedukartuli kooretu kollasus,
pleekinud hingede talvekülm.

Sinu Imedemaal
on pisarate pärlendavad jõed,
marutõbiste vahumäed
ja veripunane irvitav päike.

Sinu Imedemaa
on üles keeratud kell
kasetohust pommivööl.

Sinu Imedemaal
on üksik kast,
täis liigendiga nukke.

Sinu Imedemaa
püsib minu südame jõuga.

Luuleõhtu vol 2, 3, 4

2

Käi ja kraabi loome ust,
et palun säästa
teater ja vähekene kirjandust
Eesti kartell kultuurist.

3

Hulgas hubasem-
kast Coronasid
ja American pizza,
selle jõul toodame
Eesti loomingut.

4

Kui järele mõelda,
siis pole mõtet.

Kui sisse kütta,
siis saad kõrvetada.

Kui hagu anda,
siis võidad aega.

Luuleõhtu

Minu suu kuivab,
kuid kesvamärjuke on kange
ja luule on kindlasti liiga malbe.
Mida siis teha?
Pole ime, et pähe hakkab,
kui hinge ei hakka.

Peatu hetkeks, tõmba hinge,
küll on luuletada vinge.

Voola välja, anna talda,
Eesti luule aja valda.

Keera kella, kuku kägu,
et ei nähtaks luule nägu.

Läida küünal, viska muld,
puhu hinge luuletuld.

Sunnismaine kellavärk

Kellavärgi raudsetes veenides
veab sunnismaine aja aatom
meie elu iga päeva.
Energia kubjas piitsa lajatab
ja salamisi sajatab
selle Jehoova
tühjaks saanud patareid.

Inimene mikro osas.
Inimene makro osas.

Aja kulg on lõpmata,
aga kubjas, aatom, verekeel
ja salamisi hinge meel,
meie kombineeritud
aja teel.

Oo Kalevite kõrge hüüd
on tundes läänemere põhja.

Oo igatsuse priiust
võib vere voolu anda.

Oo saare, hiiu, mandri rahvast,
Eesti uuest muistsest vahvast,
Kalevite targast rahvast.

Võib aja voolu kanda.

Täna algas hingede öö,
või oli see hingetu?

Ei teagi.

Kuidas öö,
kui kõik nii pilgeni valge.

Samas valges pilgeni öös
on puhumas mu armulõõsk.