Ma luuletaja kinga ei mahu

ehk ei mahu ka kraavikaevaja suunda

kuid sinu kulunud elutaju

võin abi lootmata kuulda

Siit
sealt

viin
pealt

olnu
unustus

koolnu
kulutus

mina
sina

joomata
vina

kallim
sina

armastatu
nemad

hulluse võtan ja lepin ehk meelega su armastuse jonnakusest.

selle sajandi hakul 

mu sünd

ja nii ka surm

ning selle sajandi vean ma välja

ehk kustumata äratan leegi

või võtan leppimise

ei võta 

ei kunagi 

ei tea

ei oska

ja leegist teen ma lõkke

loodetava kahju.

Lohutus

Ja jälle olen võtnud palju
siin udutava sinitaeva all

ma koduta
lasteta
hoolimata

võtnud ülearu
seda dopamiini ergutajat
vaese mehe erutajat

laen on homsest
iha tänane

mu kallima suudlus
mu enese mürk

mu armastatu haare
juba lämmatatud kõril
ja kisa kuulmata
laulan

veata elu
eluta viga
ja sinu vihkamise pilgu sära

see lohutab.

Ma karjun
sest siin olen taas
olen võimas
olen kommodoor
olen lihtne hoor
nagu teie
kuid nüüd on tulnud aeg
tasumise tund
aeg võtta relvad
tõusta üles
sellele sunnile
olla olemas
nüüd on tulnud hulluse tund
aeg on võita
aeg on võita need
nüüd hulludes
lähen tagasi asemele
kus laskun igavesse unne
ja selles unes näen
aegumatud näod
ja mina surematu
aga vana.

Uue hakul vaatlen teid
ja imestan lihtsuse üle
ja loodan
kord võibolla saan ka
mina seda,
seda lihtsust maitsta.
Maitsta allikat
mis voolanud
sinust.

Rööv

Miski ei anna võrrelda sinuga
sinu armunud pilgu
sinu veetleva kõnnaku
sinu andunud suudlustega
miski ei anna võrrelda minu alandlikkusega
kuhu kadunud mu süütunne
minu inimlikkus
mina
kadunud
ehk oleme lõhkunud
selle kõiksuse
selle võimaluse headusele
vapustav päev
mil leida uuesti
uuesti kodutus
kus rodus mu eelnev ajalugu
ja need võrratud nahad
mida katsutud
need kehad
need vaimud
andusin kurbusesse
ja nende naeru
võtan tagasi mis on minu
ja kahetsusega teatan
vägivaldselt armu röövist.