Kui sees,kui väljas,
kui täis,kui näljas,
kui üleval,kui all,
kui lips,kui sall.

On minu joomis otsuseks,
on minu poomis põhjuseks.

Sööge liha

Pane tee sooja ja jää mind ootama,
mul ei lähe kaua,
kaevan enne enda haua
ja võlla lähen rippuma.

Susi söögu siis mind,
kui ei ulata kõrgele,
võtku abiks vares vaga lind.
Aidaku mu maine keha teele.

Hea siis näha metsühiskonna täis kõhtu,
peaselt tükike hauda jätku.
Üks teene siia ilma minupoolt-
kandsin metsarahva toidulaua eest hoolt.

Eilse õhtu eri

Mu silmist paistab tuhande päikese valgus
mu mõttest imbub kadunud tsitaatide väärtus,
kui sees on kuumamas kümnete Valge pudelite vedelik,
näitan,mis on luules ja selle loojas tegelik.

Ja kui lõpuks väsib rahutu,otsiv hing,
nii,et katkise sokiga jalas ei püsi king,
otsin sooja,vaikse,räämas korteri,
kus nostalgilisel hommikul sisse libistan Porteri.

Meelemürgitusest innustatuna haaran siis koltunud paberi,
pühin sellega õlleplekid ja pärlendava lauba,
hiljem samale lehele trükin luuleks Eilse õhtu eri.
Tähistamiseks katan laua ja üksi tarbin joomiskauba.

Mind ei unustata

Pole  nuttu,pole naeru.
Pole viha,pole armastust.
Eladagi üritan vaevu,
paisates südametust.
Elada ja leppida.
Purustada ja lappida.
Teistel peab olema hea,
kaotagu ma või pea.
Teistel kes naudivad.
Teistel kes unustavad.
Mind nad valivad,
las kunagi kahetsevad.
Mind ei tarvitata.
Otsitakse ja leitakse,
vormi valatakse.
MIND EI UNUSTATA

Mingu kõik sinuga

Mingu metsad,jõed,päike,tähed.
Mingu kõik,mis väärt,
et kuulda sinu häält,
kui sina kord siit lähed.

Mingu usaldus,kui käsi su pulsil
ja surm su hingust matab.
Mingu elu surilina,mis sind katab
ja suudlus su huulil.

Viimane suits

Viimase suitsuga veedan oma üksindust,
oma viimast nutumängu.
See lõpp,mil otsin enesega lepitust,
nii nagu oli,nii ka jäägu.

Oli aasta,ei mäletagi enam,
mida kahetseda,mida tunnustada.
Ei taband surm,seni elan.
Ei viinakurat lase unustada.

Ma võitsin ja kaotasin.
Paradiisi õun oli liig kõrgel.
Mu väärtus kadus aga ootasin
oma elutee lõpusirgel.

Meie luule on vabadus,
kui taskus on tühjus.
Meie vanadus on elamus,
kui noorus on puhkus.

Paradiisi rajal

Udune kaldanõlvak säramas mu kaet silmes
vana templitipp kumamas kesk taevalaotust
Oma noore kere ja muldunud meeles
leian rohtunud raja usust.

Teele kukkunud vana läige
ratsaniku roostetanud terasest peegeldus.
Kord otsige ja seal ise käige
minu hing sellest lõpuks keeldus.

Hirm oli vali kui kõuekärgatus
salvas nagu mürkmadu
Nutsin ses valus koletus
põski kattis pisarate rodu.

Vea oma vedruvanker siia
keegi meie viimse ideloogia orja
on noaga üles korjand
tuleb Toompeale viia.

Küll Isa teab mis saab
tema ütleb mis müts,mis seeme.
Laksab lagipähe,ise koob.
Rahvale söögiks kusileeme.

Ori väljanäituseks telest
vilistades,nuttes kurtis:
Isa elab rahva verest.
Ju siis vaim tal noaga murti.

Eesti luules pole kohta
aforismidele,sotsialistidele,
nihilistidele,kommunistidele.

Isegi koeral on koht.

Tärkajad

Üsa täitus sul metslasest
aju roojatud meeletusest.
Süda mustendavast pigitiigist
võetud inimsuse alamliigist.

Tärganud esmase veatuse seemnest
ausa lapse ausas keeles
ütle valikute siht nendes
kel puudu jäänud teedest.

Pole palju vaja mõistmaks
seda mille võetud mullast
ükskord saama peaks
elulätte tuhaks.

MUinasjutt

Su kübaraga kass on jälle roojamas mu mõtteid.
Vana Alice vahib peeglist kui pesen hambaid.
Robin Hood laskmas mu unelambaid.
Lumivalguke polegi sünnis neid.

Ilustatud Tuhkatriinu ja ta vallasdaamid
Charlotte kudumas võrku mu ajus
Mu voodit katmas Kurja Nõia kaanid
Mary Poppins nugade sajus.

Kadusin jälle fantaasiatesse,
oma tavapära muinasjuttudesse.
mille mürgitanud tavaelu karakterid-
sõbrad kes nagu bakterid.

Tegematud tegevused

Rebitud roostenartsu tükk plekki,
sinuga koos astuks enesetapjate sekti,
jagaksime koos tundmuse tundmatuid hetki,
võtaksime ette kaardistamata retki.

Heidaksime katte oma varjult
leiaksime Prometheuse roiskumas kaljult
Musitseeriksime elupillidega valjult
Kooriks kibeda koore loomepajult.

Aga sa ei teeks seda

Rõõmuks

Vihkamine vihkamise rõõmuks,
sellele panustan palved.
Vihates teisi,tühjendan padrunsalved,
nende veri mu hingesõõmuks.

Massipsühhoosi rõõmuks
kulutan viimse kui mõtte.
Tulge siis ainult võtke
mu veri enda hingesõõmuks.

Koltunud paberi tindiplekiks
mu luule on kokku võetud
Ühiskonna loomeliselt käetud
on tembeldand mind häbiplekiks.