Elu peegelpildis

Sealt nägin ma varju
ja naeru mis vastu kajas,
sealt nägin ma last,
kes nuttis,sest oma isa vajas.

Mul natukene oli hale
meenutused ja palved ekslesid
see kõik oli liiga vale
ja ainult surm seal lesis.

kolm korda rusikaga peeglisse virutasin
klaas purunes,nagu mu meenutused
ja käe killu poole sirutasin
seal vastu vaatasid silmad nutused.

Kõik killud ma kogusin kokku,
panin need tasku et midagi säiliks
ja et iial ei unustaks neid seal taskus
nad verele mind lõhuks ja igavesti häiriks.

Ja kuigi halastust ei palu
ja lootust ei looda
elamist ei kelleltki anu
lunastust ei kelleltki oota.

On halba ja on head iga inimloomaga
kuid põikpäisus see kõigist kangem
ei kadedus ja viha iial maga
kuid andestus neist alati malbem.

Ja armastus,sellest ei räägikski
neist ohtlikum veelgi
ei kurvad ei nõrgad seda väärigi
kuid alati tabab see meidki.